Tänavuse Electricity messi raames toimus ka energeetika tuleviku teemasid käsitlenud vestlusring. Vestlusringi juhtis Heliforsi omanik Heiki Liiser, kelle sõnul ajendas teda selleks vajadus tuua infokülluse ajastul teemasse pisut konkreetsust ja selgust.

“Ma olen kogu elu energeetika alal töötanud ja hoian ennast valdkonnaga pidevalt kursis. Viimasel ajal näen sageli seda, et on välja ilmunud hästi palju isehakanud energeetikaspetsialiste,” ütles Liiser. “Neid kuuldes on teinekord niisugune tunne, et ma peaks vist oma õpitu ümber vaatama. Selleks, et teemasse selgust tuua, palusin meile esinema kaks valdkondlikku eksperti, et oleks võimalik saada infot kompetentsetest allikatest, mitte isehakanud spetsialistide käest. “

Aasia odav elektritootmine saastab maailma

TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi professor Argo Rosin märkis oma ettekandes, et elekter on tänapäevase inimese jaoks põhimõtteliselt inimõigus. “Ilma elektrita me tegelikult ei kujuta oma elu üldse ette ja me oleme järjest rahulolematumad, kui hind on kallis,” ütles Rosin, kelle sõnul on hinnad kasvanud pea kõigis Euroopa riikides, ent Aasias jäänud endiselt madalaks.

Rosin lisas, et rahvusvahelise energiaagentuuri 2023. aastal tehtud analüüsi kohaselt on Euroopas elektri hind tööstuse jaoks kaks korda kõrgem kui USAs ja Hiinas. Sealjuures on Hiina viimase 20 aastaga kasvatanud söest elektri tootmist seitse korda kiiremini kui tuulest ja kümme korda kiiremini kui päikeseelektrist. Selle tulemusena on Aasia CO₂-emissioonid kasvanud 50 protsendini olukorras, kus Euroopa Liit on suutnud emissiooni kaheksa protsendini langetada.

“See kõik tähendab seda, et kogu tootmine on viidud tegelikult arenenud riikidest arengumaadesse ehk siis Aasiasse, kus tööjõud on suhteliselt odav, samas haridustase on päris kõrge,” sõnas Rosin.

Universaalseid tehnoloogiaid pole olemas

Energiapaindlikkuse tagamiseks tuleks professori hinnangul kasutada erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, sest universaallahendust ei ole ning kõigil kasutusvalmis variantidel on omad plussid ja miinused, millega tuleb arvestada.

“Tihtipeale meile esitatakse mingisuguseid tehnoloogiaid — näiteks pikaajalised energiasalvestid või akusüsteemid — ja öeldakse, et see on lahendus kõige jaoks. Tegelikult see nii ei ole,” märkis Rosin. “Energiapaindlikkus on palju mitmekesisem ja erinevad salvestamise tehnoloogiad tegelikult sobituvad erinevatesse lõikudesse. Ei ole olemas universaalseid tehnoloogiaid.”

Paindlikkuse tagamine on Rosina sõnul elektrivõrgu vaates järjest suurem väljakutse ning selleks tuleb arendada erinevaid automatiseeritud lahendusi, muuhulgas ka ehituse ja taristuga integreeritud lahendusi.

“Hoonete nutikuse kiire kasv soosib tarbimise laiendatud kaasatust, ehk täna kõige suurem potentsiaal ongi meil kodutarbimises. Usun, et lähima kümne aasta perspektiivis muutuvad meie hooned järjest automatiseeritumaks ja seal on tegelikult juba valmidus olemas, et neid kaasata näiteks elektrisüsteemi tasakaalustamisse,” arvas Rosin.

Professori hinnangul ei ole mõtet vastandada ühtegi energiatehnoloogiat. “Igaühe aeg saab läbi, ressurss saab läbi, kasutame seda lõpuni ja katsume seda muuta keskkonnale järjest vähem mõjusaks,” ütles Rosin, kelle arvates võiks Eestis tulevikus olla koht ka tuumaenergeetikale.

“See, et me toome ja loome uusi võrguühendusi, see on lühiajaline kasu. Tegelikult see ei too turule uut tootmist juurde, lihtsalt see on täiendav kulu, mis küll hajub osaliselt naaberriikide maksumaksjate ja meie enda riigi maksumaksja kuludesse, aga tegelikult töötab kogu maailm nii-öelda ühendatud anumate printsiibil,” sõnas Rosin, kelle hinnangul on tootmise suurendamine möödapääsmatu.

“Ise eelistaksin meretuuleparke, aga see on natuke emotsionaalne lähenemine. Ma tean, et need on kolm-neli korda kallimad, aga nad riivaksid võib-olla vähem silma ja oleksid seega ka inimestele vastuvõetavamad. Kompromiss on kuskil seal vahepeal, ilmselt tuleb luua nii mere- kui maatuuleparke. Küsimus on pigem selles, mis osakaalus,” lisas Rosin, kelle sõnul ei ole riik seni analüüsinud, milliseid tootmisallikaid täpselt vaja on.

Oluline on tasakaal

Rosina sõnul tuleb leida õige tasakaal elektri hinna ja energiajulgeoleku vahel. “Mis on meie kõige suurem prioriteet: kas hind või julgeolek? Me peame olema valmis ka saartalitluseks. Me peame olema valmis olukordadeks, kus mingisugune liin, näiteks siis Soome-Eesti vahel tõmmatakse läbi ja järgmised kuus kuud on sisuliselt elektri hind oluliselt kõrgem,” selgitas Rosin, kelle hinnangul tuleks energiajulgeoleku tagamiseks panustada erinevatesse elektri tootmise võimekustesse.

“Peaksime ikka kasutama kõiki kodumaiseid ressursse. Energiajulgeoleku vaates me ei tohiks kuidagi jätta välja põlevkivi ja peaksime tegelema sellega, kuidas seda muuta vähem saastavaks,” ütles Rosin. “Me peaksime kõiki asju parasjagu arendama, mitte nii, et nüüd ehitame kõik kohad tuulikuid täis. Pigem on niimoodi, et teeme nüüd siia natuke juhitavat tootmist ja siia natukene taastuvenergiat, mis aitab sesoonset puudujääki ka paremini katta.”

Kõrge elektrihinna tingib vananev elektrivõrk ja sõltuvus naabritest

Viimaste aastate kõrgest elektrihinnast rääkides võrdles Elektrilevi juhatuse esimees Mihkel Härm elektrivõrku inimese veresoonkonnaga. “Kurb on tõdeda, et nii nagu keskmine Eesti keskealine mees, ei ole ka elektrivõrk enam mitte kõige paremas vormis. Midagi hullu ka ei ole — tuled põlevad ja elu käib, aga fakt on see, et 26 protsenti kõikidest varadest, mis meil võrku on püsti pandud, on oma ettenähtud tehnilise eluea ületanud ja töötavad vaid tänu sellele, seadmed on ehitatud teatava varuteguriga ja neid hooldatakse iga päev.”

Härmi sõnul on odav elekter riigi konkurentsivõime alus. “Selleks et konkurentsivõimet hoida või tõsta, peaksime suutma kuidagi elektri kogukulu alla tuua näiteks läbi selle, et toome elektrivõrgu kulud alla. Aga meil juba praegu pole hajaasustuses kvaliteediga kõik korras, siis tulebki valiku koht: kas ütleme, et meil ongi Tallinn-Tartu ja mõni tööstusala veel, kus on kvaliteetne ja soodne elekter ning ülejäänud Eesti on suvituspiirkond, kus ei olegi kogu aeg elektrit vaja?”

Probleemiks on Härmi sõnul asjaolu, et kvaliteetne võrguteenus tuleb tarbijal lõppkokkuvõttes kinni maksta ning sellega tarbijad sageli leppida ei taha. Lisaks elektrivõrgu tehniliste probleemide lahendamisele tuleks stabiilse ja võimalikult soodsa elektrihinna saavutamiseks ka tema hinnangul suurendada kohalikke tootmisvõimsusi.

“Meie esimene eesmärk võiks olla ehitada Eestisse elektritootmist, mitte ainult kaablit vedada. Eesti suur mure on see, et me toodame siin liiga vähe asju, mida teistele müüa. Kui me elame ainult toetustest ja ise midagi ei müü, siis varsti on meil raha päris otsas,” tõdes Härm.

“Kui me suudaksime rajada Eestisse elektrijaama, mis toodab elektrit ka siis, kui sellel on kõrgem väärtus, mitte ainult siis, kui päike paistab või tuul puhub, siis see oleks hea plaan. Milline see elektrijaam olema saab, seda otsustab turg. Need, kes arvutusi teevad, valivad kõige kasulikuma investeeringu. Riik võiks siin lihtsalt mitte liiga palju jalus olla,” lisas ta.

Professor Argo Rosina sõnul ei ole elektri võrgutasu kallinemine täielikult negatiivne tendents, vaid võib aidata arendada lokaalset elektritootmist. “Mida kallimaks läheb võrgutasu, seda rohkem hakkavad inimesed ise enda tarbeks elektrit tootma ja seda tasuvamaks muutuvad tarbelahendused.”