Elektrivaldkonna ettevõtjad ütlevad, et kutsekoolidest ei tule piisavalt kompetentset tööjõudu, koolid kannatavad tugevate spetsialistide ja õppematerjalide puuduse all, omajagu koolist “poolvägisi läbiveetud” õpilasi ei saa tööturul hakkama. Kõik on nõus, et Eesti kutsekoolides pakutava elektrihariduse tase võiks parem olla.

Haridus- ja teadusministeerium (HTM) viib läbi kutseharidusreformi, mille tulemusena muutub omajagu ka elektrihariduses: praegu tellib ministeerium elektrikute õpet 11 koolist, kuid plaan on jätta kahe aasta pärast selliseid koole alles seitse. Juba tulevast õppeaastast kaob riiklik tellimus elektrikute õppele kahest koolist ning ülejärgmisest õppeaastast ühendatakse kolm Tallinnas elektrikuid õpetavat kooli üheks õppeasutuseks.

Reformiga viib HTM kutseõppe vastavusse Kutsekoja OSKA uuringutega. 2017. aasta OSKA uuringus “Energeetika ja kaevandamine” öeldakse elektrikutse põhikutseala kohta: “Koolituspakkumine on väikese puudujäägiga. Tegelik nõudlus võib väljarände tõttu olla suurem. Jaotusvõrgu elektrike järelkasvu probleemi on leevendamas käivitunud töökohapõhine õpe.” OSKA prognoosis, et tööjõuvajaduse katmiseks on aastas vaja 130 elektri erialade lõpetajat, viimastel aastatel on neid olnud aga ligi 300. 

Ettevõtjate ja õpetajate hinnangul aga ei muuda kutseharidusreform elektriharidust tugevamaks, kui ei lisandu kompetentseid õpetajaid ja kaasaegseid õppevahendeid.

Ministeerium: ei teki olukorda, et elektrikuks ei saa õppida

HTMi kutsehariduse valdkonna nõuniku Ingrid Jaggo kinnitusel mingit väga olulist muudatust Eestis antava elektriharidusega seoses oodata ei ole. “Regionaalne kaetus on elektriku erialal väga hea, peaaegu igas Eesti nurgas saab selle eriala omandada,” hindas Jaggo.

2024/25. õppeaastal võeti elektri erialadele Eestis vastu 650 õpilast, lõpetada võiks neist vähemalt 400. Sellest lähtuvalt ei näinud ministeerium ette vajadust 2025/26. õppeaastal elektriku õppekavadel vastuvõttu suurendada ning koolid vastavat kohustust ei saanud. 

Ministeeriumist saadud andmete kohaselt õpib elektrienergia ja energeetika õppekavarühmas sel õppeaastal kutseõppe tasemeõppes 11 koolis 1239 õpilast, neist jaotusvõrgu elektrikuks või võrguelektrikuks Tallinna Polütehnikumis 166 inimest, sisetööde elektrikuks üheksas koolis 978 õpilast ning lisaks on selles õppekavarühmas laevaelektriku, biogaasijaama operaatori ja külmamehaaniku õppekava õpilasi.

2024/25. õppeaastal sellesse õppekavarühma vastu võetud 700 õpilastest 241 (34%) õpib töökohapõhises õppevormis (2/3 õppest toimub ettevõttes), neist omakorda 115 Euroopa sotsiaalfondist (ESF) rahastataval õppekohal. ESFi projektist PRÕM+ rahastatakse töökohapõhises õppevormis täiendavaid tasemeõppe õppekohti.

“Töökohapõhise õppe puhul on eeliseks, et õppija on töökohaga seotud ja suure tõenäosusega jätkab seal. See aitab elektrikute põuda vähemalt leevendada,” ütles Jaggo.

Kuidas koolivõrku korrastatakse ja mida reform muudab? 

Kutseõppeasutuste koolivõrgu korrastamise eesmärgil kohtus HTM eelmisel kevadel Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liidu (EETEL) esindajatega, kes tõid välja õpetajate puuduse ja järelkasvu probleemi selles valdkonnas. Leiti, et õpe võiks koonduda vähematesse koolidesse, andes alguses kätte baasoskused ning seejärel võimaldada spetsialiseerumisi (tuuleenergeetika, sisetööde elektrik jne).

Koolivõrgu korrastamise tulemusel ei kavandata alates 2025/26. õppeaastast loodavatele uutele koolituskohtadele elektrienergia ja energeetika õppekavarühmas riigieelarvest rahastust Pärnu Saksa Tehnoloogiakoolis ega Tallinna Rakenduslikus Kolledžis. Neis koolides võib jätkata selles õppekavarühmas tasulise õppega. Kõigist selle õppekavarühma õppijatest moodustavad nende kahe kooli õpilased üheksa protsenti. Kuna nii Pärnus kui Tallinnas on sisetööde elektrikuks võimalik õppida ka riigi kutseõppeasutustes, ei teki Jaggo sõnul olukorda, kus õppe võimalused oluliselt halveneksid. “Kellelgi ei tohiks tekkida olukorda, et ta ei saa soovi korral elektrikuks õppida,” kommenteeris Jaggo. 

2026. aasta 1. septembril alustavad Tallinnas tööd uued hariduskeskused, millest ühte on koondatud praegu elektrienergia ja energeetika õppekavarühmas õpet pakkuvad Tallinna Ehituskool, Tallinna Tööstushariduskeskus ja Tallinna Polütehnikum. Jaggo sõnul kompetentsed õpetajad kindlasti tööd ei kaota, muutuda võib õpetamise koht, aga mitte töö sisu.

Loodavas hariduskeskuses on tema sõnul jagatud selged vastutusvaldkonnad, kaotatud on erialade ja õppebaaside dubleerimine, mistõttu muutub taristu kasutus efektiivsemaks, samal ajal on tagatud ühtlaselt kõrge õppekvaliteet ning ühetaoliselt kättesaadavad tugiteenused. “Tekivad tugevad erialade õpetamise keskused, mis teevad koostööd nii tööandjate kui kõrgkoolidega,” lisas Jaggo.

Seega jääb küll elektrikute õpet pakkuvaid koole arvuliselt vähemaks, aga ministeeriumi hinnangul paraneb ja ühtlustub õppe kvaliteet ja õppekorralduse tase.

Õppekava loomisel võetakse arvesse ka kutsestandardeid

Praegu tegeletakse laiapõhjalise kutsekeskhariduse elektrivaldkonna õppekava väljatöötamisega, kuhu on kaasatud kõik õpet pakkuvad kutseõppeasutused. See õppekava hõlmab suunavalikute ja spetsialiseerumiste kaudu kogu elektriala väljaõpet, sealhulgas hooneautomaatika- ja taastuvenergiaseadmete paigalduse, käidu ja hooldusega seonduvaid kompetentse. Koolid töötavad välja õppekava ja esitavad ministeeriumile kinnitamiseks. 

Loodav õppekava võimaldab õppijal omandada laiapõhjalise ettevalmistuse elektritööde valdkonnas ja õpingute käigus spetsialiseeruda mingile kitsamale tegevusvaldkonnale (näiteks ehitiste elektripaigaldiste ehitamine või elektrivõrgu (õhuliinide, kaabelliinide, alajaamade, jaotlate ja nende seadmete) ehitamine ja käitamine vms). Kuna tegu on reguleeritud kutsealaga, on õppekava koostamise aluseks kehtivad kutsestandardid ja õigusaktidest tulenevad nõuded, kuid võrdlevalt vaadatakse ka rahvusvaheliste kutsemeistrivõistluste EuroSkills ja WorldSkills hindamisstandardeid.

Uutel alustel kutsekeskhariduse õppekava laiendab õpivõimaluste valikut põhihariduse omandanud õppimiskohustuslikele noortele. Õppe fookus on senisest rohkem üldpädevuste arendamisel ja laiapõhjalisemal kutsealasel ettevalmistusel ning õpe kestab kolme asemel neli aastat.

Kutsekeskharidus on ainus kutseõppe liik, mille tulemusel tõuseb õppija haridustase, see tähendab, et lisaks erialaseks tööks vajalikule kompetentsile omandab õpilane keskhariduse, millega luuakse õpilasele eeldused tööle asumiseks õpitud kutseala valdkonnas ja õpingute jätkamiseks järgmisel kutse- või haridustasemel. Uus õppekava valmib selle aasta lõpuks ja õppetöö sellel käivitatakse 2026/27. õppeaastast.

Endiselt on võimalik elektritöödeks vajalikke kompetentse omandada 4. ja 5. taseme kutsestandardi alusel koostatud kutseõppekavade alusel. Selles osas muudatusi ei kavandata. Iseasi on see, et kõik elektriku eriala lõpetajad ei lähe erialasele tööle, aga siin jäävad ministeeriumi käed lühikeseks, sest iga lõpetaja on oma karjäärivalikutes vaba.

Ettevõtja: kui elektriku eriala lõpetanu ei tea Ohmi seadust, on asi hapu

Enam kui 150 töötajaga aktsiaseltsi E-Service tegevjuht Krister Peetmaa, kes on ühtlasi EETELi nõukogu esimees, ütles Elektrialale, et Eestis antav elektriharidus vajab tõepoolest reformimist, aga kas Tallinna koolide liitmine on õige, on praegu vara öelda. 

Peetmaa kinnitusel saab kutseharidusreform vägagi erinevaid hinnanguid: “On neid, kes on nende arvates toimiva süsteemi lõhkumisele sajaprotsendiliselt vastu, teised leiavad, et tulebki muuta. Ise olen veendunud, et kui kutseharidussüsteem pole täitnud ühiskonna seatud ootusi, tuleb otsida paremaid lahendusi. Loota, et vanaviisi käed rüpes jätkates asi paremaks läheb, pole ju kuigi mõistlik.“ Kuidas ministeeriumi kavandatud muutused mõjuvad, ei saa tema sõnul ennustada – peab lootma, et need tuginevad põhjalikult ning professionaalselt tehtud paikapidavatele analüüsidele.

Suure ettevõtte tegevjuhina oli Peetmaal praegusele süsteemile omajagu etteheiteid: “Hinnata saab selle järgi, kas tööturu vajadused on täidetud. Kui aiaharijaid ja automaalreid on Eestis ülemäära palju, siis elektrikuid mitte.“ 

Teine tõsine murekoht on õppekvaliteet. Peetmaa teada on mitmeski koolis tõsised probleemid kompetentsete elektriala õpetajate leidmisega, õppekavad vajaks täiustamist ja teadmiste viimine õpilasteni peaks jõudma uuele tasemele. 

“Tööle kandideerib kutsekooli lõpetanud elektrikuid, kes ei tea, mis on Ohmi seadus. Ometi peaks see elektrikul tulema une pealt. Sageli pole arusaamist kaabli ristlõigetest või sellest, millised mõõtmised tuleb pärast töö valmimist läbi viia. Neljanda taseme elektrik peaks suutma iseseisvalt tööd teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Olen kohanud koguni seda, et meie ametis elementaarseid tööriistu ei osata käes hoida, isegi nimetada mitte. Õnneks on seda küll täna vähem kui 10-15 aastat tagasi,“ oli Peetmaal põhjust olla kriitiline. 

Paremaks on tema hinnangul asi läinud tänu sellele, et praktika osakaal õppetöös on kasvanud ja läbi selle on õpilased paremini omandanud päriselus vajaminevaid kompetentse.

Koolide ja ettevõtjate koostöö ei ole sõnakõlks

Üks põhjuseid, miks kutsekoolidest tulnud elektrikud ei ole sageli piisavate oskustega, võib Peetmaa hinnangul olla see, et koolid ja ettevõtjad pole piisavalt koostööd teinud. Koolidel peab olema selgem, mida ettevõtjad oma tulevastelt töötajatelt nõuavad. 

Kutseharidusega seotud probleemide üle arutatakse mõistagi ka EETELis, mille nõukogu esimees Peetmaa on. “Meil on ülevaade olemas, aga suurt arutelu pole selle kohta pidanud. Ja eks siingi on arvamusi erinevaid. Elektrivaldkonna õppekava väljatöötamisse oleme kaasatud ja usun, et tulemus saab hea. Kindlasti saavad asjad paremaks, kui neid tehakse koolide ja ettevõtete koostöös.“

Mured hakkavad paljuski pihta sellest, et koolide võimalused palgata erialaõpetajateks tugevaid spetsialiste, kellel oleks ka head pedagoogilised oskused, on vägagi piiratud. “Häid õpetajaid küll on, aga nad teevad oma ülimalt tänuväärset tööd pigem entusiasmist ja vastutustundest ühiskonna suhtes, aga nii ei saa see lõputult kesta. Oleme tõstatanud võimaliku lahendusena töömaailma praktikute kaasamise õpetajate kõrvale, et lähendada õpetust tegeliku eluga. Tugevast õpetajast hakkab kõik pihta,“ kinnitas Peetmaa.

Samas rõhutas ta, et sellest, et kutsekoolist tuleks ettevõtetesse tööle noored, kes kõike kohe detailideni oskavad, ei tasu unistada. See ei ole reaalne. Igal firmal on oma eripära, aga latt ei saa olla liiga madalal: “Kokkuvõtvalt saab öelda, et osapoolte tihedamast koostööst oleks suur abi. Suures osas peaks lähtuma sellest, keda tööjõuturul päriselt vajatakse. Ja kui meil on kutsestandardid paika pandud, peab koolidel olema ka ressursse heade õpetajate palkamiseks ja õppevahenditeks, et õppurid saaks nõutud kompetentsid omandada.“ 

Head näited koolide ja ettevõtete ühistegemistest on praegugi juba olemas. Välivõrgu elektriku eriala on Eestis eriti vaeslapse osas ja siin saavad ettevõtted Peetmaa kinnitusel oma panuse anda.     

Pärnumaa Kutsehariduskeskuse juurde on elektrifirmade abil rajatud välivõrkude elektrikute õppeplats, millega sarnane valmib E-Service`i osalusel varsti ka Tartu Rakendusliku Kolledži juurde. Siit on hea edasi minna. 

Ida-Virumaal on õppeprotsessi muudatused väga oodatud

Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse valdkonnajuht Natalja Stepanov kinnitas Elektrialale, et kutseharidusreform annab koolile võimaluse muuta õppeprotsess praegusest veel kvaliteetsemaks ja töömaailmaga paremini seotuks. “Eriti tervitatav on see, et suureneb spetsialiseerumise võimalus, mis võimaldab õppuritel süveneda neile huvipakkuvatesse ja töömaailma vajadustele vastavatesse suundadesse,“ hindas ta. 

Samuti on kiiduväärt, et õppekavadesse lisandub enam valikuvõimalusi ning tööturul aktuaalseid teemasid, näiteks energiatõhusus, automaatika ja digitehnoloogiad. “Midagi ei kao, vaid pigem kaasajastatakse ja kohendatakse vastavalt tulevikuvajadustele. Lisaks aitab nelja-aastane nominaalne õppeaeg anda rohkem aega oskuste kinnistamiseks ja praktika läbiviimiseks. Ka õpetajate seas on reformile üldiselt toetav hoiak. Mõistetakse, et muutused on vajalikud,“ hoidis Stepanov positiivset joont. Juba tehtust rääkides tõi ta välja, et Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus on viimase kahe aasta jooksul investeerinud uue kaasaegse labori rajamisse, kus õppurid saavad harjutada elektrisüsteemide juhtimist reaalajas simuleeritud olukordades.

Nagu mujalgi, on Ida-Virumaa Kutsehariduskeskusel raskusi kvalifitseeritud õpetajate leidmisega. “Meil on õnnestunud seda leevendada koostöö kaudu kohalike ettevõtetega, mitmed praktikud on osalise koormusega asunud tööle õpetajana ning jagavad oma kogemusi otse klassiruumis. Õpilaste motiveerimiseks korraldame praktilisi projekte, näiteks „Targa maja“ maketi ehitamine, kus tuleb arvestada nii elektrivarustuse, valgustuse kui automaatikaga,“ tundis Stepanov heameelt. “Mõistagi sooviksime, et õppetööks oleks kättesaadav veelgi rohkem kaasaegseid seadmeid ja õppevahendeid, eriti just neid, mida kasutatakse päriselus. Samuti vajame pidevat õpetajate täiendusõpet, et hoida nende teadmised ajakohastena. Õnneks liigume selles suunas ja saame koostööpartnerite toel juba praegu pakkuda kvaliteetset ja praktilist haridust.“

Sellest, et ettevõtetel on praegu kõige raskem leida välitööde elektrikuid, ollakse Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses täiesti teadlikud. “Kui koolide ja võrguettevõtete koostöö muutub veel tihedamaks, saame õppuritele pakkuda rohkem sihipäraseid praktikavõimalusi ning tutvustada välitööde eripära juba õppeprotsessi käigus. Ka siin on reform abiks, sest võimaldab spetsialiseerumist ja suunatud õpet,“ kinnitas Stepanov.

Polütehnikum: suhtumine on personaalne tunne ja ei mõjuta reformi käiku

Tallinna Polütehnikumi direktori asetäitja õppealal Helen Pärk ja tema kolleeg arendus- ja haldusalal Toivo Pärnpuu leidsid oma ühiselt saadetud vastuses, et kutseharidusreform, just nagu igasugune reform, tekitab erinevates etappides vastakaid tundeid: “Millised on selle mõjud õpilastele ja õpetajatele, selgub alles peale reformi lõppu. Suhtumine on personaalne tunne ning see ei mõjuta reformi käiku.“

Elektrihariduse tase on Pärki ja Pärnpuu hinnangul seotud ennekõike õppijatega. Senikaua kui jagub alg- ja põhihariduse tasandil vananenud suhtumist “kui ei õpi, siis saab sinust elektrik”, satuvad väga keerulist ja ohtlikku ala tõsiste huviliste kõrval õppima ka need, kes on eelmises kooliastmes füüsika ja matemaatikaga pahuksis olnud. “Elektrihariduse tase tõuseb, kui valdkonda jõuavad õppima noored, keda inseneeria ja tehnoloogia päriselt huvitavad ning kes mõistavad, et elektri olemasolu on meie tänase elulaadi üks suuremaid ja olulisemaid alustalasid. Kokkuvõttes – ühiskond peab hakkama elektrivaldkonnas töötavatest spetsialistidest lugu pidama ja eriala vajab üldsuse silmis väärtustamist.“

Üks suuremaid väljakutseid on nende kinnitusel ka õpetajate leidmine. Õpetaja töö on keeruline, põhikooli lõpetaja on keerulises vanuseastmes ja selleks, et nende tähelepanu köita, peab õpetaja olema tugev nii erialaselt kui ka väljendus- ja suhtlemisoskuselt. “Klassikaline rahulik loeng ja süsteemne õppimine enam noori ei köida, tund peab olema nagu TikToki video või teadusteater, ainult selle vahega, et õpilane peab omandama selle käigus kõik erialased kompetentsid, sest muidu võib ta olla oma töös ohuks nii endale kui ka kolleegidele, rääkimata erialasest vastutusest,“ põhjendasid Pärk ja Pärnpuu.

Elektriala küsimus, kuidas leevendada Eestis välielektrikute defitsiiti, oli Tallinna Polütehnikumi esindajate jaoks üllatav: “Tallinna Polütehnikum koolitab võrguelektrikuid alates 2017. aastast. Tänaseks on enam kui 400 lõpetajat (4. taseme kutseõppe jätkuõpe) ja ca 90 lõpetajat (5. taseme kutseõppe jätkuõpe). Ka praegu on õppimas 120 võrguelektrikut 4. tasemel (sh programm PRÕM+ töökohapõhises õppes õppijad) ja 30 võrguelektrikut 5. tasemel. Sügiseks planeerime taas avada viis gruppi 4. tasemel (so 100 õppijat) ja ühe grupi 5. tasemel (30 õppijat).“

Ehituskoolil on veel hulk vastuseta küsimusi ja ärev meeleolu

2026. aasta 1. septembril alustavad Tallinnas tööd uued hariduskeskused, millest ühte koondatakse tänased elektrienergia ja energeetika õppekavarühmas õpet pakkuvad Tallinna Ehituskool, Tallinna Tööstushariduskeskus ja Tallinna Polütehnikum. Ehituskooli elektri õppesuuna juhtõpetaja Ingrid Knuut ei osanud praegu veel ennustada, kuidas täpsemalt reform just neid mõjutab, sest liiga palju on lahtisi otsi. 

Samas on ta veendunud, et ehitiste elektrikud peavad kindlasti olema ehitusõppesuunaga koos, sest reaalses töös ei saa neid üksteisest lahutada. Kus elektrikuid 2026. aasta sügisest Tallinnas õpetama hakatakse ja kus mitte, ei tea veel ka tema: “Ise muidugi loodame, et jääme siia, aga tegelikult ei tea me midagi kindlat. On ainult kuulujutud.“

Knuut selgitas, et Ehituskoolis teevad erinevate erialade õppurid omavahel väga palju koostööd: “Näiteks siseviimistluse või betoonivalu tegemisel tuleb elektrisüsteemidega arvestada, ehitamine on tervik ja erinevate tööde tegijatel peab olema võime seda näha. Kui elektriõpe meie koolist ära viiakse, hakkavad ehitusplatsidele jõudma noored, kes oskavad küll teha kitsalt oma tööd, aga seda, mida elektrikud teevad, ei pruugi nad mõista.“

Mida aga Ehituskoolis kutseharidusreformist üldse arvatakse? “Mõte on huvitav, kuid on palju halle alasid. Kui õpe muutub kuni 18-aastaseks saamiseni kohustuslikuks, kas siis ei teki ohtu, et õpilasi hakatakse lihtsalt kooli nimekirjas hoidma. 4-aastane õpe ei ole ei õpetajatele ega ka õpilastele motiveeriv ning suure tõenäosusega paljud õpilased hakkavad kutsehariduse asemel hoopis gümnaasiumit valima, et mitte nii pikalt koolis käia,“ avaldas Ingrid Knuut kartust.

Ta lisas, et eriala õppimiseks ette nähtud aeg reformi tõttu ei pikene, aasta tuleb juurde selleks, et avardada õpilaste üldist teadmiste pagasit. “Näiteks 4. taseme elektrik peab saama detailideni selgeks vähemalt tuhande lehekülje jagu materjali, aga minu isikliku arvamuse kohaselt pole see ette nähtud aja jooksul võimalik.“

Juba praegu valitsevad liidetavates koolides ärevad meeleolud ja uute õpetajate leidmine on muutunud veelgi keerulisemaks. Inimestel ei ole kindlustunnet, sest keegi ei tea, mis homme saab. “Hetkel ei oska ei õpilaste, õpetajate ja koostööpartnerite küsimustele meie tuleviku kohta midagi vastata, sest ainus kindel asi on see, et miski pole kindel ja valetada ei taha.“

Knuut rõhutas, et ta ei ole reformi vastu, kuid praegu on näha kiirustamise märke ja päris kõik pole läbi mõeldud. Tema hinnangu kohaselt on hariduskeskuste loomise miinus seegi, et konkurents kaob.

Õpetajakandidaadiga palgateemani jõudes küsitakse, kas see on nali

Kogenud pedagoogina sai Knuut kinnitada, et elektrihariduse suuremad sisulised ja esimeses järjekorras lahendamist nõudvad probleemid on hoopis teist laadi. Ilma keerutamata saab öelda, et rahastus on ebapiisav. Knuut tõi näite, et otsib juba mitu aastat kaht kompetentset erialaõpetajat, aga sobivate inimestega palgateemani jõudes küsitakse, kas see on nali. Hea erialaõpetaja tuleb kooli ainult siis, kui tema palk on konkurentsivõimeline, mitte lihtsalt mingi miinimum. Ka õpilane on motiveeritud siis, kui õpetaja on motiveeritud ning õppevahendid on ajakohased ning neid on piisavalt.

Kõrgemal tasandil unustatakse üldjuhul ära, et elektrialases erialaõppes on vaja häid õppevahendeid ja need maksavad üsna palju, olgu nendeks siis kaablid, kilbikomponendid, installatsioonimaterjalid jms. “Toon näite ühe praktilise tunni maksumusest. Ühe lihtsa korteri elektrikilbi õppevahendite hind on ligikaudu 110 eurot ja klassis on 15 õpilast ning ühe tunni läbiviimiseks vaja 1635 eurot, millest 25 protsenti on ühekordselt kasutuses ja 75 protsenti umbes 10-kordses kasutuses. Koostööpartnerid on meid seni suuremast hädast välja aidanud. Suur aitäh neile selle eest, aga ainult nendele ei saa ju tugineda,“ kommenteeris Knuut. “Meil ei ole ka ajakohast eestikeelset õppematerjali, ei ole piisavalt praktikamaterjale ning ei ole piisavat riigipoolset rahastust, et tagada kvaliteetset praktilist õpet. Kui riik võtaks tõsisemalt seda, et erialaõpe ei saa olla odav, saaks paljud mured lahendatud.“

Murelikuks teeb teda ka noorte vastutustundetus: “Koolitöös on kvaliteedi eeldus sihist mitte kõrvale kaldumine ning õppetöös ei tohiks taga ajada mitte massi, vaid kvaliteeti. See tähendab, et kui on selge, et õpilane erialast huvitatud ei ole, vaid lihtsalt koolis eksisteerib, tuleks ta kiiresti suunata sinna, kus talle sobib ja pühenduda neile õpilastele, kellele eriala meeldib ja kes tahavad areneda.“

Mida on vaja, et elektriharidus jõuaks tänasest kõrgemale tasemele?

Kutsekoolis on õppevõlgnevustega õpilasi väga keeruline aastat kordama jätta või õppegrupist välja arvata. “Kui tal täisealiseks saades pole kohusetunnet tekkinud, läheb ta tööturule jõudes lihtsalt katki, sest pole harjunud vastutama. Ja nii saavadki ettevõtjad pahatihti öelda, et kutsekoolidest tulevad elektriku eriala lõpetajad pole piisavalt kompetentsed.“

Knuudi hinnangul algab kõik suhtumisest. Praegu arvavad veel paljud, et kutsekooli lähevad need, kes gümnaasiumis hakkama ei saa. Koolidel peab olema võimalus noort inimest kasvatada ja suunata, mitte vaid pead silitada ja nunnutada. Vastutustunne peab tekkima juba varases eas.

Nii et kutseharidusreform võib tulla, aga ilma õpetajate ja õppevahendite probleemi lahendamata ei saa elektriala õppivate noorte erialaste oskuste tase tänasega võrreldes tõusta. “Loodan, et kõik need muudatused aitavad kutseharidusel tuhast välja tulla, sest nendest õpilastest me ju loodame kujundada häid elektrikuid,“ avaldas Knuut lootust.

Küsimusele, keda või mida on päriselt vaja, et meie elektriharidus jõuaks tänasest kõrgemale tasemele, andsid aga Tallinna Polütehnikumi direktori asetäitjad Helen Pärk ja Toivo Pärnpuu sellise vastuse: “Tööandjatest õpetajaid, kellel on suur elu- ja töökogemus ning kes tunnevad, et neil on aastatega kogunenud tohutu teadmistepagas, mida võiks uuele põlvkonnale edasi anda. Energeetikavaldkonna populaarsust ühiskondlikus vaates just rõhuasetusega sellele, et kutsehariduses omandatakse valdkondlikud alusteadmised nii teoorias kui praktilistes oskustes ning sealt on kõik võimalused liikuda valdkondlikul haridusteel vertikaalselt (või miks mitte ka horisontaalselt) edasi. Kõik, mis on materiaaltehniline, on soetatav. Väärtus seisneb inimestes klassiruumis, vahet ei ole, kas siin- või sealpool õpetajalauda.“