Kui Rain Annama pool aastat tagasi Heliforsiga hankejuhina liitus, tunnetas ta, et nii mõneski staažikas kolleegis tekitasid ettevõttesisesed muutused ebamugavust. Nüüdseks on kogu kollektiiv tema arvates uue töökeskkonnaga harjunud: “Kõik teavad, mida nad tegema peavad ja milline on ühine eesmärk. Uus aasta saab nii tulla ainult parem.”

Annama, kes nimetab end Heliforsis uueks tulijaks ning seetõttu eelnevat ja praegust töökultuuri isikliku kogemuse tasandil võrrelda ei saa, sai ettevõttesiseste muutuste protsessist omamoodi osa. Alustades kasvõi sellest, et Annama võttis hankejuhi rolli üle praeguselt juhatuse esimehelt Mari-Ann Ditmannilt, kes on ettevõttes erinevatel ametikohtadel kokku töötanud ligemale 20 aastat. “Väga suured kingad olid ees, aga saan hakkama,” sõnas ta muigega.

Algus on olnud Annama jaoks toimekas. Teda on kaasatud erinevatesse projektidesse, mille kõrvalt ei puudu ka kohustused ja vastutus. Lühikese aja jooksul on tal tekkinud tunne, et ta on omaks võetud. “Mulle on meeldinud, et majas on kõik justkui võrdsed. Juba vestlusel sain aru, et olen oodatud ja ka minult oodatakse midagi – ma ei läinud niisama ametikohta täitma,” märkis ta.

Uuel ametipositsioonil kohanemist toetasid sisseelamisprogramm ja mentor

Heliforsiga kohanemist toetas Annama jaoks uutele töötajatele loodud sisseelamisprogramm. Tema mentor oli juhatuse esimees, kellelt ta on siiani alati vajadusel tuge saanud. Annama usub, et selline vahetu suhtlus on ka väikese firma eelis: “Kuna oleme pärast muutusi nii-öelda kodumaine, Eesti omanikuga ettevõte, siis kõik otsused käivad väga kiiresti.”

Teades, et Helifors kuulus enne rahvusvahelisse kontserni, kus otsuste langetamisele eelnesid pikad kooskõlastusringid, märkis Annama, et temagi on varasemalt töötanud ettevõtetes, kus omanikud paiknevad kaugel ja ideede elluviimised võivad takerduda arutelude ootamise taha. Heliforsis on see tema hinnangul tuduvalt lihtsam: ideest teostuseni kulub mõni päev, vahel vaid tunnid, ja kui ka kõik ei lähe planeeritult, on alati võimalik alguspunkti tagasi liikuda.

Muutused on elu loomulik osa: kui pingutada, tulevad asjad paremini välja

Kokkupuude elektri, elektriala ja elektritoodetega Annamal enne elektrimaterjalide hulgimüügiettevõttega liitumist puudus, kuid ostuvaldkonnas oli ta töötanud peaaegu 20 aastat. “Ostmine on minu jaoks ikkagi ostmine ja selles mõttes on sarnasust palju,” nentis ta. “Sarnased probleemid, mis teiste ettevõtetega on olnud, paistavad ka nüüd kohe silma – selles suhtes ei midagi uut. Aga samas on väga palju õppimist olnud, näiteks toodete tundmist.”

Heliforsi töökuulutust märkas ta tänavu kevadel pärast seda, kui ta tegelikult oli olnud ostumaailmast kaks aastat puhkusel, keskendudes sel ajal rohkem hobile ja arendades Eesti jalgrattaturismi. Möödunud talvel tundis Annama, et on oma erialast küllalt puhanud ning jaksab taas midagi uut ja suurt ette võtta.

Muutusi peab Annama elu loomulikuks osaks, mistõttu ei lase ta neil end ka kõigutada. “Loomulikult võivad muutused tunduda hirmsate ja rasketena, aga need olukorrad panevad rohkem pingutama,” arvas ta. “Püüan ka oma töös rääkida, et eesmärgid tuleb ikka natuke kõrgemale ja kaugemale seada: kui pingutada, tulevad asjad paremini välja.”

Hanketöö kui kestvussõit – mõlemad eeldavad kannatlikkust

Heliforsis motiveerib Annamat mitmekesisus. Seni on tema tööpäevad kõik erinevad, väljakutsetest ja probleemidest ta puudust ei tunne. “Mul ei ole päeva, kui peaksin lihtsalt kaheksast viieni istuma,” rääkis ta. “Konkurents ja turuolukord on sellised, et kogu aeg peab pingutama ning jalga lõdvaks lasta ei tohi.”

Ise aktiivse jalgrattaspordi harrastajana võrdles ta hankejuhitööd rattaspordi kestvussõitudega – mõlemad eeldavad kannatlikkust. Ta usub, et nii nagu rattaspordis ei jõua tulemusteni kiirustades, on ka hanketöös eesmärkide saavutamisel lojaalsus oluline: pikaajalisi kliente tuleb hoida ja nendega koostööd teha.

Jalgrattasõit aitab tal ka töömõtetest puhata või pärast tööpäeva mõtted mujale juhtida, et töö koju kaasa ei tuleks. Teisalt on pikamaasõidud tema jaoks hea aeg mõlgutamaks mõtteid, mille peale ta muidu ei tule või millega pole tihtilugu aega argipäevadel tegeleda.

Ta usub, et nii nagu kestvussõidul peab oskama ette planeerida ja näha, millal ja kus on puhke- ja söögipausid, tuleb tööeluski oma aega jagada ja ülesandeid prioriseerida. “Olen ka oma kolleegidele öelnud, et kui tööd planeerida, laabuvad kõik asjad,” rõhutas ta.