Mapri Ehituse elektritööde projektijuht Tanel Juurikas suhtub elektrisse aupaklikult ja ütleb veendunult, et elektriku amet on nõutud ja hästi tasustatud. Samuti oskab ta kõrgelt hinnata ilusat elektripaigaldist.

“Ma olen hull elektrikute käekirja jälgija ja see tuleb välja kilbi koostamisel: kas kaablid, mis kilpi sisenevad, on ilusti süstemaatiliselt kokku pandud? Kas on risti-rästi kribu-krabu või sa teed kilbi lahti, võtad otsepuutekatted maha ja siis ütled: vaau, see on kena kilp!” räägib Juurikas. 

Mees nagu orkester

Tanel Juurikas on pärit Kesk-Eestist. Koolitee viis ta Tartusse, kus õppetöö ei kulgenud just hiilgavalt, mistõttu tuli juba varakult tööle asuda – esimeseks ametiks sai sokkide müügiesindaja. “Olin 17-aastane, sõitsin tööautoga, aga juhiluba polnud,” meenutab ta muigega.

Järgmised viis aastat veetis Juurikas ööklubi Atlantis baariletis. Siis aga avanesid uued võimalused – Eesti liitus Euroopa Liiduga, ning baarmeni ameti järel siirdus ta Inglismaale Toyota osalusega Koyo tehasesse, kus valmistas ABS-pidurite detaile. Alustades masinaoperaatorina, tõusis ta hiljem protsessiaudiitoriks.

“Sain tööle agentuuri kaudu. Mu esimeseks ülesandeks oli õliseid metalldetaile tärklisega kuivatada ja seejärel puhtaks pühkida. Töö oli üksluine ja kauplesin end liinile, kuid agentuuri kaudu tulnud töötajaid sinna ei võetud – pidin saama otse palgale. Agentuuri alt maksti viis naela tunnis, palgal olles aga juba 12,” räägib ta. “Meil oli varustamisraskusi ja Jaapanist saadeti audiitorid kohale. Nad istusid kaks päeva minu liini otsas, lõpuks joonistasid ruudu ja ütlesid: “Siit on näha punaseid rikketulesid.” Küsisin, mitu korda nad punast tuld nägid? “Kordagi ei näinud, aga siit oleks neid näha,” vastasid nad.”

Aastal 2008 naasis Juurikas Eestisse. “Siin oli hea olla, aga raha hakkas otsa saama. Kuulsin, et kaevanduses makstakse hästi, nii et otsustasin proovida.” Enne seda helistas ta vanaisale Ülo Tambetile, kes oli 1980ndate alguses Eesti Põlevkivi peadirektor ja Estonia kaevanduse rajaja. “Vanaisa hoiatas, et poiss, kaevanduses on ohtlik. Mina vastu: kas ma olen kunagi midagi kartnud? Sügisest alustasingi – sain allmaakaevuriks Viru kaevanduses. Minu töökoht oli viimases, 22. plokis, kuhu tuli kolmveerand tundi raudteed mööda sõita.”

Tark maja juhatas elektrimaailma

Kaevurina töötas ta 2012. aastani, kuid samal ajal hakkas tegelema targa maja lahendustega. “Naabrimees, kes töötas Jõhvi ehitusfirmas, otsis Tartus renoveeritavale majale targa maja pakkujat. Küsisin sõpradelt abi – projekti tehti, aga seletuskirja mitte. Kirjutasin selle siis ise. Mõne aja pärast helistas naabrimees ja ütles, et nüüd pead ise selle ka ära tegema.”

Selgus, et Eestis pakkus targa maja lahendusi firma Yoga, kuid nad tarnisid ainult seadmeid. “Nõustusin tööga ja hakkasin end ise harima. Võtsin kaevandusest neljapäeviti vabu päevi ja sõitsin Tallinnasse, kus üks tehnik õpetas mulle alalisvoolumaailma põhialuseid. Minu paigaldatud süsteem töötab tänaseni, aga need lahendused vajavad pidevalt tehnilist tuge. Ja mis saab siis, kui sa enam ei jaksa jännata? Tahaks lülitist tule põlema panna, aga seinas on nõrkvoolukaablid ja sa ei saa.”

Aastal 2012 otsustas ta kaevandusest lahkuda ja sai elektrimeheks. Aja jooksul jõudis ta ProSystemi siseelektritööde osakonna projektijuhiks. Ühel päeval, kui nad tegid Mapri Ehitusele allhanketöid, kutsus ettevõtte tegevjuht Tarmo Roos kohtumisele. „Plaanisime rääkida 15 minutit, kuid vestlus venis üle kahe tunni. Lõpuks küsis tegevjuht: Millal sa tööle tuled? Ja nii ma siin nüüd olen.“ 

Nüüd on Juurikas Mapri Ehituse elektritööde projektijuht. 

Mida elekter sulle tähendab?

Ma kardan elektrit, sest olen särtsu saanud. Isa lihvis autot, lihvijas oli leke, ma võtsin ühe käega autost ja teisega raudriiulist kinni, sain elektrilöögi ja kukkusin selili. Ja mõne aja pärast sain samamoodi elektrilöögi külmkapilt, kui teise käega radiaatorit katsusin. Ma suhtun elektrisse äärmise aupaklikkusega ja kontrollin kõik mitu korda üle enne, kui midagi pingestan.

Milliseid kogemusi on sul eri objektidelt?

Kord helistas mulle tehnik, kes raporteeris, et on hooneautomaatika spets ja sattus objektil voolu alla. Mina arvasin, et need voolud ei ole neil seal nii tugevad ja vahel ikka juhtub. Ei-ei, ma sain jahutusseadmest, vastas ta. Oli plaanis täna ühendama hakata ja eile õhtul käidi kõik kilbid läbi ja lülitati kõik kaitsmed välja. Ja täna hommikul tulin ja sain kohe voolu. Aga kas sa hommikul ei taibanud uuesti kontrollida, sest elektrit on teistel ka vaja ja nad võisid kaitselülitid uuesti sisse lülitada, küsisin seepeale.

Kuidas sa hindad praeguste elektrimeeste tööoskusi?

Eestis on väga hästi. Olen kokku puutunud niiöelda idalõuna poolt tulnutega ja kui nad alustavad, siis lööb taseme vahe välja. Võtame näiteks faasijärjestuse – prumuha – kaabli sooned on pruun, must, hall. Nendega võib olla probleeme. Sinine ja kollaroheline kipuvad ka segi minema, aga see pole nii hull, sest latil on null ja maandus sillatud.

Üks asi, mis võiks elektrikute tööga kaasas käia, on koristamine. Kuhu juhe kukub, sinna ta ka jääb.

Vigased kilbid tekivad, kuna on mingi algne projekt, mille järgi ehitama hakatakse ja tuleb näiteks kortermajades üks grupp kolmefaasilist tarbijat igasse korterisse juurde. Kolmefaasilised kajastatakse kilbis esimeses otsas ära, nad on suurimad tarbijad. Jooniseid võidakse platsil muuta, aga kilbid on juba tellitud. Siis juhtubki, et pliidi asemel lülitad ahju välja, lähed seejärel pliiti näppima ja saad suraka.

Kas elektrimeeste oskuste juures peaks midagi muutma või kaasajastama?

Üks asi, mis võiks elektrikute tööga kaasas käia, on koristamine. Kuhu juhe kukub, sinna ta ka jääb. Ja teine asi on süsteemsus – kui sul on näiteks kindla tootja kaabliredelid, siis sa kasutad kõiki detaile, mis sinna on mõeldud. Ma saan aru, et eelarve on pingeline, aga paigaldised võiksid ilusad välja näha.

Võib vist öelda, et elektrimehe töö sõltub sageli siseviimistlejatest – maaler läheb ees ja kohe on elektrimees pistikutega järel?

Kui vaadata ehitusgraafikuid, siis on seal kolm-neli töölõiku – koristus, siseviimistlus, nõrkvoolutööd, automaatikatööd -, mis on üksteisel kukil. Jama on selles, et ei saa hakata pistikupesasid panema enne, kui seinad on värvitud. Ja nii lähebki maaler ees rulliga ja elektrik tuleb pistikupesadega järgi. Siis tuleb pingestamine, mida ei saa teha enne, kui keskkond on tolmuvaba. Ja juhtubki, et pingestatakse kilp, pannakse liinikaitsmed sisse ja avastatakse, et ohoo, meil kolmes pistikupesas ei ole voolu. Siis selgub, et keegi on kaablisse puurinud ja tuleb sein lahti võtta. Maaler muidugi juba pahandab vaikselt.

Milline on üks ilus elektripaigaldis?

Elektriku kutsehaigus on käia silmad laes ja vaadata kaabliteede kulgemist, kuidas valgustid riputatud on, kuidas valgustiteni toitekaablid jõuavad. Ka mina olen oma kutse väärikas esindaja. Ükskõik kuhu ma lähen, vahin lagesid. Avatud laest saad kohe aru, et kui alguses oli piisavalt aega, siis kinnitati kaablid korrektselt, paralleelselt, aga lõpus läks kiireks… Aga ilus elektripaigaldis on selline, kus kõik on ilusti, loogiliselt ja arusaadavalt veetud ja korralikult markeeritud. Ükskõik kust ronin lae alla, võtan harutoosi lahti ja juba tean, mis on millega seotud.

Kui tihti sa ise kilbiukse lahti teed ja juhtmetangid võtad?

Just leppisin kokku, et aitan ühel tiimil releesid ümber ühendada, nii et tuleb ikka ette. Et miks ma seda teen? Üks põhjus on kiirus, ma mõistan alltöövõtjaid ja olen ka ise samas olukorras olnud, kus mingi asja ümber tegemine nõuab meeste kohale ajamist ja nad tahavad ju raha ka saada. Ja eelarvestajad ütlevad, et no kuulge, ei vea välja. Ehk et kuna mul on oskused, siis ma aitan. Vahel on ka olukordi, kus töövõtja ei ole kindel, aga mina olen neid varem läbi mänginud, mul istub kuklas lahendus ja ma teen selle ära.

Selline on meie nali: kuidas leida head elektrikut objektilt – sa ei leiagi, sest ta on haltuurat tegemas!

Milline on elektrimehe hea tööpäev?

Kõik päevad on omamoodi head, aga jah – on ka neid, mis lükkavad pulsi üles. Elektrimehe päevad on täis lahenduste leidmist vajavaid olukordi ja kui lahendus on leitud, siis ongi hästi. Aga võib tulla kõne, et meil on see probleem, see ei tööta hästi. Näiteks, meil on generaator, meil on alajaam, saime selle pingestatud, aga generaator ei käivitu voolukatkestuse tekkides. Lõpuks saime tööle, seal oli kolme inimest vaja: üks programmeeris, üks teostas lülitusi, üks ühendas ümber. Päris kaua elasin püssirohutünni otsas.

Aga milline on halb päev?

See on päev, mil sa puutud kokku inimestega, kes üritavad teha ennast rumalaks, et nad ei peaks pingutama. Mul oli töövõtja, kelle poolt tulid seadmed, aga seda, et nad peaksid need ka tööle panema, ei olnud. Valdavas enamuses on alltöövõtjad väga head, aga kui oled korra kõrvetada saanud, siis seda punti enam ei võta.

Mida ütled soovituseks neile, kes tahavad elektriala õppida?

Saad kaasa väga ägeda tuttavate ja tutvuste pagasi, sest elektrik on mees, keda on kõikidele vaja. Selline on meie nali: kuidas leida head elektrikut objektilt – sa ei leiagi, sest ta on haltuurat tegemas!

Kas elektrialal saab head palka?

Ikka. Kuulen ettevõtete juhtide käest, et pagan, pean talle nii palju palka maksma!