Aktsiaseltsi KH Energia-Konsulti asutaja ja omanik Heino Harak on enamiku oma elust pühendanud elektrile. Enne ettevõtlusse jõudmist juhtis ta kohalikku energiainspektsiooni, paljud tunnevad teda õppejõu ja riikliku eksamikomisjoni liikmena, suur on tema panus 1996. aastal asutatud Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liidu tegemistesse. 

Elektri juurde jõudis noor Harak tänu õnnelikule juhusele. Mere ääres kasvanud poisina tahtis ta pärast seitsmendat klassi merekooli minna, aga just sel aastal seal vastuvõttu tema soovitud erialale ei olnud. Et aga mitte aega raisata ja tehnikumi elektriala kuulutus oli silma jäänud, langes otsus selle kasuks. Konkurss oli kuus inimest kohale, aga sisse ta sai ja 1960. aasta suveks oli diplom taskus.

Ees ootas ajateenistus Nõukogude armees, aga sõjakomissariaadi otsus, et neli aastat tuleb veeta Musta mere piirivalvevägedes, teda ei motiveerinud. Nii langes otsus sõjaväe kutsele esialgu mitte reageerida.

Meeldejääv sõim komissariaadis

Mõne kuu pärast sügisel komissariaati ilmudes sai talle osaks korralik venekeelne sõim, mida ta tänaseni sõna-sõnalt mäletab. 

Armeest pääsu polnud, aga kohale jõudes läks nõnda, et väeosas oli hädasti vaja elektrikuid. “Väljas oli 25 kraadi pakast ja kõrged hanged, aga katlamaja ei töötanud. Saime selle koos ühe teise elektriasja õppinud poisiga peaaegu ilma tööriistu kasutamata tööle ja sellega minu armeeteenistus sisuliselt lõppeski. Ametlikult olin kroonus kaks aastat ja kaheksa kuud, aga rivisse ma enam ei jõudnud. Kogu selle aja olin õpitu rakendamise ja praktiseerimisega ametis nii elektriku kui energeetikuna ja sisuliselt vabakäigumees,” meenutas Harak üht määravamat hetke oma elus. 

“Väljas oli 25 kraadi pakast ja kõrged hanged, aga katlamaja ei töötanud. Saime selle koos ühe teise elektriasja õppinud poisiga peaaegu ilma tööriistu kasutamata tööle ja sellega minu armeeteenistus sisuliselt lõppeski.”

Kolme nädala pärast sai värske ajateenija neljanda kategooria elektrikuks, aasta pärast energeetikuna aga hakkas saama kuus 100 rubla palka. Tegi küll tööd, aga käis ka palju teatris ja kohanes tollase pealinnaga. Palju ei puudunud, et noormees oleks Venemaale jäänudki, sest tööandja pakkus võimalust kohalikus energeetikainstituudis stipendiaadina õppida. Heino naasis siiski koju, astus tolleaegsesse TPI-sse ja jätkas tööd Eesti Energias. Juba enne kõrgkooli lõpetamist sai temast Eesti Energia energiainspektsiooni juhataja.

Töö energiainspektsioonis

Kogu Nõukogude Liidu energiamajandus koosnes liiduvabariikides, kraides ja oblastites asuvatest energiasüsteemidest (meil Eesti Energia), mille esimesse poolde kuulusid energia tootmine ja ülekandmine, teise elektrienergia tarbijad (Eestis üle 500 000) oma elektriseadmete ja -tarvititega. Esimene pool oli iga süsteemi jaoks muidugi primaarne, kuid teise poole olukorrast (elektri- ja tuleohutus) ning käitumisest olenes energiasüsteemi tervis, sest nende energiavarustuseks süsteemid ju loodud ongi. Nendest olenes ka süsteemide käekäik ning kohati vajas ohjamist eksisteeriv energiadefitsiit, sest ei piisanud võimsusi, eriti talvekuudel. Kui energiasüsteemi funktsioneerimise ja tehnilise seisukorra tagasid süsteemi ettevõtted ise, siis tarbijate probleemide lahendamise kindlustas energiainspektsioon.

Probleeme oli palju, juhiseid vähe. Isegi kõiki eeskirju ei oldud veel jõutud eestikeelsena välja anda. Puudus oli ühtse käekirja kujundamisest. Inspektsiooni valdavalt tehniku- ja inseneriharidusega töötajad olid spetsialiseerunud ettevõtete, majandite, väikeettevõtete ja olmeala elektriseadmete inspektoriteks. Töövaldkonnaks oli tarbijate nii uute kui käidus olevate seadmete tarbimise ja korrasoleku kontroll, lepingute ja dokumentide vormistamine ning ohutuse, energiasäästu ja töörežiimide küsimused.

Kõigeks selleks oli energiainspektsioonis tööl umbes 100 inimest. “Lisanüansina tasub välja tuua, et kogu selle aja ei töötanud inspektsioonis ühtegi parteilast,” muheles üle kahekümne kahe aasta inspektsiooni juhtinud Harak.

Eesti Energia seisis selle eest, et meil toodetaks rohkem elektrit ja et elektrivõrk jõudsalt areneks. Märkimisväärseks kujunes energiainspektsiooni otsene panus vabariigis tekkinud võimalusse hakata tootma defitsiitseid elektrikaableid ning jaotus- ja kuumutusseadmeid valdavalt põllumajanduse tootmisvajadusteks. Kõik seadmed ja tootmised läbisid nii väljatöötlus- kui kasutuselevõtueelse ohutuskadalipu energiainspektsioonis, mis oli Nõukogude Liidus ainulaadne. 

Elektritarbimine elaniku kohta kasvas Eestis Nõukogude Liidu suurimaks, suurenes loomakasvatustoodang ja paranes elujärg. See ei jäänud märkamata ka teistele ametkondadele. Selle töö ees said Heino Harak ja veel 11 elektriala töötajat 1982. aastal ENSV riikliku preemia; Heino Harak ning veel 33 Eesti inimest Nõukogude Liidu rahvamajanduse saavutuste näituse kuldmedali.

Alustas väiksest, aga kasv oli kiire

Kui suur kodumaa ära lagunes, hakkasid ka Haraku elus puhuma uued tuuled. Tuli otsustada, kuhu ja kuidas edasi. 

Kuna mees oli harjunud ise otsuseid vastu võtma, asutas ta 1991. ehk Eesti taasiseseisvumisega samal aastal 6000-rublase algkapitaliga ettevõtte AS KH Energia-Konsult, millest on saanud üks suurimaid erakapitalil elektrifirmasid Eestis. 

“Rentisin kahe kirjutuslauaga ruumi ja hakkasin ühe abilisega pihta,” meenutas ta. Pea 30 aasta järel taandus mees kolm ja pool aastat tagasi 80-aastaseks saades firma igapäevasest juhtimisest, kuid hoiab praegugi aktiivselt ettevõtte tegemistel ainuomanikuna silma peal. Lisaks tegeleb ta igapäevaselt sidusettevõtetega, kus KH Energia-Konsultil on osalus. 

Ettevõtte omanikeringi ei ole Harak laiendanud seetõttu, et üksi saab operatiivsemalt otsuseid vastu võtta, aeg ei kulu kõikvõimalike nõupidamiste ja kooskõlastuste peale. 

Võrreldes nõukogude ajaga on Eesti elektrimajanduses muutunud sisuliselt kõik. “Olid paljasjuhtme õhuliinid ja alumiiniumjuhtmed, kaitseseadmed ei taganud paljudel juhtudel ohutust jne. Kui praegu juhtub Eestis inimestel elektriga seotud õnnetusi mõni aastas, sel aastal ei ole vist olnud mitte ühtegi, siis tollal mitukümmend. Kogu süsteem on 30 aasta jooksul praktiliselt ümber ehitatud,” tõdes Harak. 

Elektriküsimuste paremale lahendamisele on palju kaasa aidanud 1996. aastal enam kui 100 firma koostöös moodustatud Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit, mida kümme esimest aastat juhtis just Harak. Praktiliselt sellest ajast alates on ilmunud ka ajakiri Elektriala, mille panust valdkonna arengusse oleks tema sõnul väär alahinnata. Ajakirja tegemistes on ta kolleegiumi liikmena senini osaline.

Taasiseseisvumine, kehvas seisus elektriseadmed ja -võrgud ning turgude avanemine lõid olukorra, kus elektritööde ja kaasaegsete materjalide ning seadmete järele tekkis tohutu nõudlus. 

“Meil oli pädevus ja julgus võtta töösse objekte, mis algul tundusid ülejõukäivatena. Nägime, et asjad on lahendatavad. Mõne aastaga kasvas firmas tegijate arv kaheksalt enam kui sajale,” meenutas Harak. “Näiteks võtsime vastu soomlastest projekteerijate kutse tulla elektritöid tegema ehitatavasse Rocca al Mare kaubanduskeskusesse. Sajandi lõpukümnendil suutsime aasta-kahega rekonstrueerida uuele tasemele kogu Tallinna tänavavalgustuse ning vastutasime selle toimimise eest 15 aastat. Töötasime välja tol ajal ainulaadse GSM-sidel põhineva juhtimissüsteemi ja -keskuse, mis avastab rikked ja defektid reaalajas ning võimaldab nii neid kohe likvideerima asuda.” 

Tallinna volikogu ja linnavalitsus omistasid Harakule elektriküsimuste innovaatilise lahendamise eest 2013. aastal Tallinna aukodaniku nimetuse. 

KH Energia-Konsulti portfooliosse mahuvad ka näiteks KUMU elektripaigaldis, Vabadussõja monumendi kliima- ja elektrilahendus (uudne lahendus, millele anti garantiiks kolm aastat, kuid töötab rekonstrueerimata siiani) ning väga paljud muud objektid nii kodu- kui välismaal. Eesti Inseneride Liit nimetas Haraku 2017. aastal aasta inseneriks.

Viimastel aastatel on firma pühendanud märkimisväärse aja Tartu Kliinikumi uute hoonete elektripaigaldiste rajamisele, käidutöödel aga ligikaudu 200 tarbija elektripaigaldiste, sealhulgas Elektrilevi võrgu korrastamisele. Ettevõtte aastane käive on pikalt püsinud 15–20 miljoni euro juures.

Elektritööde turg on keeruline

Kuidas ettevõtlusega edukalt alustada ja, mis veelgi olulisem, areneda? Haraku hinnangul tuleb teha seda, mille järele on nõudlust. Midagi täiesti uut suudavad välja mõelda väga vähesed. “Ega elektrifirma muudest firmadest erine. Lihtsustatult öeldes peab end ära majandama, mis tähendab kalkuleerimist, mida, kuidas ja mis hinnaga saab ära teha. Majandusreeglid peavad olema selged. Ja oma asja tuleb osata, kvaliteetse tulemuseta ei jõua kuhugi,” leidis Harak.

Elektrifirmade elu teeb keerulisemaks asjaolu, et iga suurema objekti tellija valib enda elu lihtsustamiseks ühe täitja-ehitaja, kelleks reeglina on üldehitaja, kes parimal juhul paneb ise vaid seinad püsti. Ülejäänud täitjad eriala-spetsiifiliste tööde tegemiseks, keda võib olla kuni kümmekond, valib peatöövõtja. Kõigi tööde ning materjalide summana kujuneb objekti pakkumishind. 

Pärast töövõtulepingu sõlmimist ei kohusta aga keegi pakkumise võitjat erialaste tööde täitmisel, ka nendeks töödeks vajalike seadmete ja materjalide hankimisel, edasi tegutsema koos alltöövõtu pakkumises fikseeritud firmadega. 

Haraku kinnitusel on juhuseid, kus elektrifirma isegi ei tea, et pakkumine võideti tema nime kasutades: “Sellele järgnevalt viib pakkumise võitja läbi tegeliku pakkumisvooru: eesmärk, kes jätab peatöövõtjale suurema mati. Objekti tulemiks on kokkuvõttes peatöövõtja priske kasum ning ehitusfirmade reitingus kõrge koht; alltöövõtjatel nullilähedane tulem koos nõuetega garantiitöödele, mis on vahel suuremad objekti garantiiajast.” 

Oma ettevõttes tõstab Harak esile töötajate usalduse. “Kõigi positiivsete tulemuste taga on inimesed. Reeglina on nad usaldusväärsed ja tublid. Ükski hästi tehtud töö ei ole ainult selle juhi, vaid kollektiivse hea töö tulemus. Ainult nii oleme töötanud ja kahtlemata töötame ka edasi. Et ma kolm ja pool aastat tagasi andsin AS KH Energia-Konsulti tegevjuhi kohustused üle Dmitri Beljajevile, tähendab vaid seda, et täna lahendatakse firma ees seisvaid ülesandeid paremini ja arvestatakse enam uute kaasaegsete lahendustega.”

Elu pole vaid töö

Haraku ellu on peale töö mahtunud ka palju muud. Ta on abielus ning kahe poja ja kahe tütre isa, lapselapsigi on omajagu. Kõik on tublid ja töökad, aga elektrialale pole ta neid meelitanud.

Sporditegeminegi pole Harakule võõras, lemmiktegevusteks olid orienteerumine ja jalgpall. Aga vanusenumbri kasvades on aktiivne osalemine taandunud tugitoolispordiks. Samuti ei käi ta enam kalal. 

Läbi elu on meest huvitanud reisimine: “Nõukogude ajal tuli eriosakonnas kahel korral allkirjaga kinnitada, et ma üheksa aastat pärast ametist lahkumist ei sõida välja NSVL-ist, ilmselt teadsin süsteemist liiga palju. Õnneks ei kehtinud see keeld suure kodumaa funktsioneerimise viimastel aastatel. Lugesin kokku, et tänaseks olen käinud erinevatel põhjustel ja ajal, viimastel aastatel vaid puhkuse- ja huvireisidel, 65 riigis. Viimastena lisandusid nimekirja Guatemala, Mehhiko ja Vietnam.” 

Nüüd, kui on rohkem aega, saab palju lugeda, nii erialast kui ilukirjandust. “Tempo olen maha võtnud, aga päris kõrvale ei kavatse jääda,” lubas ta.