Pärnusse sattuvale Elektriala lugejale võiks huvi pakkuda Kuninga ja Nikolai tänava ristmikul, Eliisabeti kirikust üle tee asuv ausammas Georg Wilhelm Richmannile, keda peetakse piksevarda üheks leiutajaks ja kelle elutee lõppes just välgulöögi tagajärjel, kui teadlane viis läbi katsetust piksemasinaga. 

17. sajandi algul kuulusid Eesti- ja Liivimaa Rootsi Kuningriigi koosseisu. Sel ajal määrati Liivimaa tsiviilvalitsuse ametnikeks sageli kohalikke elanikke, peamiselt linnakodanikke. Üheks neist oli Wilhelm Richmann, kes teenis rentmeistrina (varahoidja, laekur, majandusülem) Tartus. Tema vanaisa Hans Richmann ja isa Hans Richmann olid olnud Riias kaupmeesteks. 

Richmannid kodunesid Baltikumis ja hakkasid end pidama liivimaalasteks. Wilhelm Richmann abiellus Tartust pärit Anna Margaret Meyeriga ja nad elasid Meyerite majas. Kui Tartu 1704. aastal Vene vägede ees kapituleerus, pagesid Richmannid Pärnusse, mida rootslased hoidsid veel kuus aastat oma valduses. Pärnu oli tollal oluline sadamalinn, Riia järel tähtsuselt teine Liivimaa linn. Venelased vallutasid Pärnu augustis 1710, oktoobris langes venelaste kätte ka Tallinn. 

Lapsepõlv ja kooliaeg

Detsembris 1710 suri endine rentmeister Wilhelm Richmann katku. Temast jäi maha last ootav naine. Poiss, kellele pandi nimeks Georg Wilhelm, sündis 22. juulil 1711 Vene alamana, sest Pärnust oli saanud Venemaa ala.

Richmanni ema ei pidanud pikalt lesepõlve. Ta läks mehele Johann Christian Aulinile ja naasis 1715. aastal koos perekonnaga Tartusse isakodusse, kus möödus Richmanni lapsepõlv. Maja, mis asus Tartus praeguse Vabaduse puiestee ja Laia tänava nurgal, pole säilinud. Kuna tulevase akadeemiku võõrasisa oli Tallinna Linna Keiserliku Gümnaasiumi kreeka keele õpetaja Isaac Aulini nõbu, siis nähtavasti just tänu haridusvaldkonnas mõjukate Aulinite eestkostele võeti Richmann 1725. aastal privilegeerituna vastu Suur-Kloostri tänaval asunud mainekasse gümnaasiumisse (nüüdne Gustav Adolfi Gümnaasium), kus ta keskhariduse sai.

Edasine elu viis Richmanni Saksamaale, algul Halle, seejärel Jena ülikooli. Halles asus ta 1729. aastal õppima usuteadust, kuid juba järgmisel aastal oli ta nimi Jena ülikooli loodusteaduse üliõpilaste nimekirjas. Jenas õpetati teiste Saksa ülikoolidega võrreldes loodusteadusi põhjalikumalt.

Jena ülikooli arhiividokumentide järgi võeti Richmann ülikooli vastu oktoobris 1730. Kuna tema lõpetamise kohta sissekanne puudub, siis võib oletada, et Richmann Jena ülikooli ei lõpetanud. Pole teada, kui kaua ta Jenas õppis, sest lahkunud üliõpilaste kohta arvestust ei peetud. Arvatavasti naasis ta rahapuudusel Tartusse.

Sellegipoolest laiendasid ülikooliõpingud tema matemaatilisi teadmisi, äratasid püsiva huvi loodusteaduste vastu ja süvendasid ladina keele oskust, milles ta hiljem kirjutas peaaegu kõik oma teaduslikud tööd.

Karjäär Peterburis

Kuidas sattus Richmann Peterburi, pole teada, kuid aastatel 1732–1735 oli ta Venemaal mõjuvõimsa krahvi Heinrich Johann Friedrich Ostermanni laste koduõpetaja. Elades koduõpetajana Ostermannide majas Peterburis Admiraliteedi saarel, sai Richmann võimaluse kasutada krahvi raamatukogu, mida loeti üheks pealinna parimaks. Kuid teada on, et erilise lahkusega krahv silma ei paistnud ning tema teenijad kannatasid sageli puudust, arvatavasti ka Richmann.

1735. aastal võeti Richmann Peterburi Teaduste Akadeemia liikmeks, kus ta oli kuni 1740. aastani 150-rublase aastapalgaga üliõpilane ning 1740–1741 adjunkt, kellena ta teenis juba 360 rubla aastas. Kuni aastani 1745 järgnes periood akadeemia erakorralise füüsikaprofessorina (500 rubla aastas) ning kuni surmani 1753. aasta 6. augustil oli ta korraline füüsikaprofessor ja akadeemik. Kuigi talle kui akadeemikule oli reglemendiga ette nähtud 1000 rubla aastas, siis tegelikult maksti talle kuni elu lõpuni 860 rubla. Vaatamata edule teaduspõllul elas Richmann üsna vaeselt.

Samal ajal oli tal ka perekond toita. 1745. aastal kihlus ta Tartu garnisoni ohvitseri Georg Ginze tütre Anna Elizabethiga ning 1747 sündis neil poeg, kes vanaisa auks nimetati Wilhelmiks, 1752 jaanuaris nägi ilmavalgust tütar, järgmise aasta aprillis poeg Friedrich. Abielupaariga koos elas ka naise ema, samuti olid neil teenijad.

Vikipeedia andmetel uuris Richmann Peterburi Teaduste Akadeemia liikmena ning Mihhail Lomonossovi lähedase sõbra ja eakaaslasena paljusid loodusnähtusi. Tema juhtimisel alustati Peterburi Teaduste Akadeemias 1744. aastal elektri- ja soojusnähtuste uurimist ning ta sisustas seal ka Venemaa esimese elektrilabori. Tema sulest ilmus sadakond teadustööd.

Richmanni peamine huvi keskendus aga atmosfäärielektri uurimisele. Oma uurimuste fikseerimiseks leiutas ta elektromeetri ja konstrueeris elektrostaatilise masina. Kõige enam kuulsust on ta pälvinud sellega, et väidetavalt samal ajal Ameerikas töötanud Benjamin Frankliniga leiutas ta piksevarda. Ja just see leiutis sai talle saatuslikuks.

Ohtlikud katsed

Mõte kaitsta inimesi ja ehitisi pikselöögi eest metallvarrastega oli tekkinud 1740ndate aastate lõpul, aga keegi ei kujutanud ette, kuidas seda teha. Katsete abil veendus Richmann, et äikesekaitse peab olema maandatud. Ta teadis suurepäraselt, et need katsed on eksperimentaatorile ohtlikud. Mõni kuu enne surma kirjutas ta oma päevikusse prohvetlikult: “Ja kas võib üldse sellist laadi uuringuid teostada ennast ohtu seadmata? Kas ei hakka äikesemateeria poolt elektriseeritud kehad tekitama ähvardavaid nähtusi ega sea ohtu oskamatusest ettevaatamatu katsetaja?”

Richmann avastas, et “elekter võib nagu vaheldumisi välja tõukuda ühest kehast teise”. Ta töötas välja skeemi, kus kahe isoleeritud keha vahele ühendati Leideni purk. Ühte keha sai laadida masinast, teist aga samaaegselt kondensaatorist (Leideni purgist). Mõlemad kehad olid ühendatud ühesuguste skaaladega elektromeetritega. Skeemiga manipuleerides selgitas Richmann Leideni purgi laadumise võnkuva iseloomu, kuid ei suutnud seda seletada. Füüsika ajaloost on teada, et kondensaatori omaduse põhjustada elektrivõnkumisi avastas uuesti Ameerika füüsik Joseph Henry 1842. aastal.

Richmann käsitles üksikasjalikult ka tema poolt äikese ajal uuritud kompassinõela magneetumise küsimust. Tol ajal kahtlesid paljud selle nähtuse elektrilises olemuses. Richmann mitte ainult ei tõestanud seost atmosfäärielektri ja magnetnõela hälbimise vahel, vaid esitas ka kompassi ekraneerimise viisi.

Muuseas nägi ta esmakordselt mõõteriista näitudest, et atmosfääris eksisteerib elektriväli ka välgu ja müristamise puudumisel. Seda oli siiani ainult oletatud.

Surm pikselöögist

Oma atmosfäärivaatlustes püüdis Richmann mitte ühtegi äikeselist päeva vahele jätta.

1753. aasta suvi polnud Peterburis eriti äikeseline, nii et kui 6. augustil lähenesid äikesepilved tugevast puhangulisest tuulest aetult Vassili saarele, tõttas Richmann kauget kõuemürinat kuuldes akadeemia konverentsilt oma kodusesse laboratooriumisse. 

Richmann palus endaga kaasa kunstnik-graveerija Ivan Sokolovi. Ta tahtis, et kunstnik joonistaks tema katseseadet, mis koosnes eeskojas kitsal laual paiknevast elektrinäitajast, mille 30 cm pikkune ja “sõrmejämedune” varras oli lastud vasepuruga täidetud kristallnõusse. Leideni purki selles skeemis polnud. Varda ülemisest otsast lähtus vajalikult isoleeritud juhe, mis koridori lae all oli ühendatud maja katusele paigutatud 1,5 m kõrguse “noolega”. Sisuliselt kujutas see endast eksperimentaatori lauale juhitud maandamata piksevarrast. 

Kodus jõudis Richmann ainult paruka ära võtta ja läks koos kunstnikuga eeskotta. Nähes elektromeetri liikumatut niiti, ütles ta kunstnikule, et äike on veel kaugel ja mingit ohtu praegu pole. Ent järgmisel hetkel, kui ta lähenes katseriistale, sai ta välgu otselöögi ja vajus kummuli kõrval olevale kirstule. 

Järgnes plahvatus, mis kõlas nagu väike kahuripauk ja rebis ukse hingedelt. Paugust kurdistunud Sokolov kukkus akadeemikust kahe meetri kaugusele. Ta tundis enne kukkumist, nagu oleks teda selga löödud. Hiljem selgus, et teda tabasid murdunud varda tükid, mis jätsid ta riietele põletuse märgid. Teadvusele tulles ja ümbritseva suitsu tõttu arvates, et maja on süttinud, jooksis Sokolov välja, et teatada juhtunust politseile, kelle putka oli teadlase maja vastas. Samal ajal leidis professori eeskotta tormanud naine eest abikaasa elutu keha.

Richmanni lahkamisaruandes märgitakse, et tema otsmikul oli rublasuurune punane laik, millest olid tilkunud mõned verepiisad. Vasaku jala king oli põlenud ja seda eemaldades leiti jalalt sinine rublasuurune märk, millest sai järeldada, et välk oli sisenenud peast ja väljunud jalast.

Richmann oli surres vaid 42-aastane. 

Richmanni matustele kogunes palju rahvast. Arvatavasti oli tema haud Simsoni kiriku surnuaial, mida praegu enam pole.

Richmanni toitjata jäänud perekond oli määratud virelemisele. Lomonossov taotles neile toetust ning pärast pikka asjaajamist sai Anna Richmann 100 rubla matuseraha, millele lisati mehe aastapalk 860 rubla hüvitusena tema käsikirjade eest. Lapsed pensioni ei saanud. Richmanni lesk läks varsti mehele akadeemik Joseph Braunile (1712–1768), kes oli samuti füüsik.

Lomonossovi eestkostel võeti mõlemad Richmanni pojad, Wilhelm ja Friedrich kroonu kulul akadeemia gümnaasiumisse. Kolm aastat hiljem astus Wilhelm Richmann akadeemia ülikooli, kus ilmnesid ta võimed humanitaarteadustes. 1767. aastast töötas ta erinevates riigiasutustes. Friedrich Richmannist sai akadeemia tõlk. Georg Wilhelm Richmanni tütre saatusest ei teata midagi. Puuduvad andmed ka selle kohta, kas Richmannil oli lapselapsi.

Richmanni hukkumine viis Teaduste Akadeemia peaaegu šokiseisundisse. Teade füüsiku ennaeagsest surmast ei jätnud ükskõikseks kedagi, kellel oli kokkupuuteid teaduse või haridusega. Peale Richmanni auks ilmunud ajaleheteadete, nekroloogide jm avaldati ka teadlaste arvamusi õnnetusjuhtumi põhjustest ja selle tagajärgedest elektriõpetuse arengule. Seda sündmust meenutatakse tänini õppe- ja ainekirjanduses. Kuigi välk tapab igal aastal maailmas tuhandeid inimesi, on Richmann ainus teadlane, kes on kaotanud elu selle nähtuse uurimisel.

Kummardus Pärnult

2011. aastal möödus kuulsa teadlase sünnist kolm sajandit ning tema sünnilinnas Pärnus tegutseva Uue Kunsti Muuseumi eestvedaja Mark Soosaare initsiatiivil pühendati tolleaastane rahvusvaheline aktinäitus “Mees ja naine” Richmanni mälestusele.

Ühtlasi avati Nikolai 18 kinnistul tema 300. sünniaastapäeval pjedestaalile asetatud skulpturaalne Richmanni portree. Samba autor on kujur Riho Kuld, arhitekt Margit Kõrts ja pronksi valas selle Bruno Kadak.

Avamine oli allakirjutanu mälestuste kohaselt meeleolukas ja efektne. Omajagu elevust lisas ka toonane riigikogu esimees Ene Ergma, kes saabus avamisele omapärase elektriautoga Mitsubishi MiEV. 

Loos on kasutatud Grant Tsverava biograafiat “Georg Wilh. Richmann” (kirjastus “Valgus”, 1988) ning Vikipeedia andmeid.