Elektriga üht- või teistpidi seotud teemad on igapäevaste uudislugude püsirepertuaaris kõigis meediakanalites. Need mõjutavad inimeste meeleolu ja rahakotti, neist räägitakse kirikus ja kõrtsis. Külmaks ei jäta see teema suurettevõtjaid ega mõnekümneeurose elektriarvega vanaprouasid, elektrist sõltub meie majandus ja igapäevane toimetulek. 

Samal ajal kinnitavad ettevõtjad, et kogu valdkonna alustalaks olevaid kompetentseid elektrikuid on raske leida, eriti selliseid, kes saavad hakkama välitingimustes. Samuti kurdetakse, et on kutsekoolide lõpetajaid, kes ei tea Ohmi seadusest enamat, kui et see on olemas.

E-Service’i tegevjuht Krister Peetmaa, kes on ühtlasi EETELi nõukogu esimees, on veendunud, et kutsehariduses tulebki uuendusi teha. Koolidest tuleks elektrikuid justkui piisavalt, aga reaalse töö tegijaid napib. Oleme varemgi korduvalt kirjutanud, et elektrikute keskmine vanus kerkib nagu pärmi peal. Kus on viga?

Võtsimegi fookusesse elektrihariduses toimuva ning haridus- ja teadusministeeriumi käimalükatud kutseharidusreformi, seda mõistagi Elektriala sihtrühmast lähtuvalt. Saime teada, et 11 koolist, kus elektrikuid täna õpetatakse, jääb ülejärgmisest õppeaastast alles seitse, õpitingimused paranevad, dubleerimine kaob ja eriala saab jätkuvalt omandada pea igas Eesti piirkonnas. Kolme asemel hakkab õpe kestma neli aastat, õppur saab lisaks headele kutseoskustele laia silmaringi. Praegu tegeletakse laiapõhjalise kutsekeskhariduse elektrivaldkonna õppekava väljatöötamisega, kuhu on kaasatud kõik õpet pakkuvad kutseõppeasutused. Kõik panustavad.

Elektriharidust pakkuvate kutsekoolide esindajad kinnitasid kui ühest suust, et nende igapäevatöö suurim probleem on tugevate erialaste ja samal ajal pedagoogiliste oskustega õpetajate leidmine. Palk on keerutamata öeldes nigel. Kes klassi ette tuleb, teeb seda missioonitundest. Eestikeelseid õppevahendeid on vähe, praktiliste ülesannete eelduseks olevaid materjale tuleb paluda koostööpartneritest ettevõtetelt, kedagi koolist välja visata ei tohi ja nii segavad lontud ka “teravamate pliiatsite” õpetamist jne.

Muresid on kuhjaga ja neid lahendamata ei ole märkimisväärset kasu ka kutseharidusreformist. Rõhutame, et kellegi jutt ei mõjunud hädaldamisena, vaid pigem jõulise soovina jõuda kõige lühemat ja valutumat teed pidi soovitud tulemuseni ehk tuua tööturule piisaval hulgal suurepäraste erialaoskustega elektrikuid, kes ühtlasi oleksid haritud ja väärikad Eesti ühiskonna liikmed. Usume ja loodame parimat.