35 aastat tagasi, augustis 1991, kui Moskvas puhkes augustiputš, kasutas Eesti Ülemnõukogu olukorda ära ja taastas 20. augustil Eesti riikliku iseseisvuse. Päev hiljem aga tuli Tapa elektrivõrkude töötajatel taluda midagi, milleks neid ei olnud koolitatud: relvastatud sõdureid ukse taga.

Moskva augustiputši korraldajate üks esimesi eesmärke oli meedia vaigistamine. Eestis tähendas see sõjalist rünnakut ringhäälingutaristule – eelkõige teletornidele ja raadiomastidele, mille kaudu edastati Tallinnast üle kogu maa vaba sõna. Kloostrimetsa teletorni hõivas Nõukogude sõjavägi 21. augusti öösel. Samal ajal oli Pihkvast tulnud Nõukogude dessantväelaste plaan vallutada Aegviidu raadio- ja televisioonimast, mis oli tehniline sõlmpunkt, kust kanalid pääsesid edasi Narva, Tartu ja Pärnu suunas. 

Aegviidu masti vallutamise asemel jõudsid Vene sõdurid aga eksikombel hoopis Tapale.

Tapa muuseumis on talletatud kolme sündmuses osalenud Tapa võrgurajooni mehe meenutused pingelisest 21. augustist 1991, ja need lood on kokku kogunud elektroonikuharidusega Aadu Jõgiaas, kes oli nende ärevate sündmuste ajal Savisaare valitsuse salajase side ülem. 

Leitnant sai antenni kruttides sähvaka

Aare Aimla töötas augustiputši päevil elektrivõrkude Tapa võrgurajooni valvetöötajana ja oli operatiivväljasõidubrigaadi autojuht. Tapa võrgurajooni hoone asus aadressil Pikk 71a.

“Olin ööl vastu 21. augustit 1991 valves koos dispetšeriga, kui see asi juhtuma hakkas,” meenutas ta. Nad kuulasid ärevalt Vikerraadiot, mis edastas infot toimuva kohta – kirjeldati, kuidas Nõukogude sõjavägi Tallinna teletorni piiras. “Kuskil poole viie paiku hommikul vaatasime aknast välja, et näe, siin on nad ka kohal,” meenutas Aimla.

Võrgurajooni maja ees olid peatunud pikkade antennidega GAZ-66 ja veok Ural, millest hüppasid välja sõdurid, kes piirasid hoone sisse. “Me ei lasknud neid uksest sisse. Siis nad hakkasid ümber maja käima ja avastasid, et akuruumi aken oli lahti. Üks mees puges sealt sisse ja tegi remondiruumi suured uksed lahti,” meenutas Aimla, kes jõudis helistada Tallinna dispetšerile ja teavitada teda Tapal toimuvast.

Kui sõdurid teisele korrusele jõudsid, süüdistasid nad võrgurajooni töötajaid, et neid sisse ei lastud. Nood vabandasid end välja sellega, et olevat maganud. “Dispetšer Evald Pürgla, kellega mina paaris olin, pani end kemmergusse kinni,” muigas Aimla. 

Sõdurid nõudsid infot sideruumide asukoha kohta ja Aimlal ei olnud valikut, sest ta oli juba püssimeeste vahel. “Niipea kui sideruumi saime, hakkas Nõukogude leitnant sideantenne lahti kruttima ja sai mingi sähvaka ka sealt,” jätkas ta.

Siis selgus ka kogu olukorra iroonia, sest Nõukogude sõjaväelased soovisid tegelikult minna Aegviitu, kuid olid sattunud eksikombel Tapa linna. Tapal masti side katkestamine suurt segadust ei tekitanud – Aegviidu mast jäi tööle ja selle kaudu edastati endiselt Tallinnast lähtuvaid raadio- ja teleprogramme Narva, Tartu ja Pärnusse.

Sõdurid tahtsid pesta ja magada

Kuid pingeline olukord jätkus. Aimla pandi hoone saali istuma, püssimees kõrval. Kui kolleegid hakkasid hommikul tööle tulema, pääses Aimla kell pool kümme hommikul lõpuks koju.

Sõdurid lasid Tapa võrgurajooni töötajatest ainsana sisse ülema Üllar Viltropi, kedagi teist majja ei lubatud. Tegelikult oli see Viltropil sel hommikul juba teine katse elektrivõrkude hoonesse pääseda.

Üllar Viltrop on meenutanud, et sai juhtunust teada kodus olles ja kuna vahetusemehed helistasid Tallinna dispetšerile, siis tema võttis kõne Rakverre. “Vastuseks küsis unine hääl, mis on. Ütlesin, et Tapal võttis Nõukogude sõjavägi elektrivõrgu ära. Ta vastas: mis sa jamad! Ütlesin, et asi on tõsine, teatagu Jõhvi ja Tallinna.”

Seejärel helistas Viltrop oma alluvatele Tapa dispetšeri numbrile ja vastuseks kuulis venekeelset juttu. “Palusin anda telefoni üle Eesti dispetšerile, kuid seda ei tehtud. Helistasin veel mitu korda ja jälle vastati vene keeles, lõpuks loobusin ja sõitsin kohale,” meenutas Viltrop. 

Nõukogude sõjaväelased teda sisse ei lasknud, kuigi ta tutvustas ennast selle asutuse juhina ning näitas töötõendit.

Viltrop otsustas sõita Rakverre. “Kusagil ei olnud midagi teisiti, kõik toimis endistviisi,” meenutas ta. “Läksin bensiinijaama – kõik ainult tangivad. Siis läksin linnavalitsusse, kus valitsuse mehed olid koos. Otsiti garnisoni ülemusi, komandanti, väeosa komandöre – kõik olevat õppustel. Neid ei õnnestunudki kätte saada. Linnavalitsusse tuli keegi Rakvere julgeolekust. Hakkasin selle mehega Rakverest Tapale sõitma. Tulime läbi parteikomiteest, kus keegi ütles: aja need kõvad mehed Rakverest Tapale. Üks oli vist sõjaväelane Tapalt ja üks erariietuses KGB-lane, kes lehvitas sõjaväelaste ees punast tõendit – mispeale saimegi elektrivõrkude hoonesse sisse.”

Viltropi sõnul olid sõdurid majas tööle pandud ja neli-viis ohvitseri olid end sisse seadnud tema kabinetti. “Tundus, et sõjaväelasi oli roodu jagu või veidi üle selle – sõdureid oli 30–40. Sõdurid tulid otse siia, kohalikest kellegagi kontakti ei võetud. Mehed tahtsid ainult pesta ja magada – olid tulnud väliõppustelt, olnud üle kuu aja metsas ja normaalselt magamata. Konkreetseid käske neil ei olnud. Nad ei teadnud, mida teha. Nad olid ise ka segaduses,” rääkis ta.

Tapa elektrivõrkude peainsener Ivo Mäll on meenutanud, et sai toimunust teada kodus, kui talle helistati ja öeldi, et töö juurde on sõdurid sisse tunginud ja viivad mööblit välja. “Mõtlesin kohe, et see on mingi jama. Kuidas ma läbi pääsen, kui on riigipööre ja järelikult liikumiskeeld, iga nurga peal tunnimees? Mõtlesin tükk aega, mida teha, kuidas perele öelda, et keegi ei läheks kodust välja – kõik toimus ju meie maja lähedal,” meenutas Mäll, kes nägi elektrivõrkude maja juurde jõudes, et sinna oli hakanud rahvast kogunema. 

Ilm oli ilus ja päikesepaisteline ning hoone ümber kogunenud rahvas muretses Viltropi saatuse pärast. Otsustati ajada tema teisel korrusel asuva kabineti akna taha püsti kraananokk ja keegi siis ronis nokka mööda üles ja teatas all seisnud inimestele, et Viltrop on täie tervise juures oma töölaua taga.

Kalašnikovidel olid kuulid rauas

Majas oli iga nurga juures sõdur, kõiki garaažiuksi valvati. Autoraadioid krutiti. Sõduritel oli oma toit kaasas, nad olid hirmul ja näljas. Dessant-Kalašnikovid olid lühikesed, kokkupandavate metallpäradega, samuti olid neil teist tüüpi relvad, optiline sihik peal. Nii kirjeldas olukorda Viltrop.

Tema sõnul ei vastanud tõele jutt, et tegutseti ilma padruniteta, sõduritel olid kuulid rauas – relvad tõmmati robinal kaitseriivist valla, kui keegi julges vastu puigelda. “Tundus, nagu olnuks nad väga hirmu all, keegi ei julgenud mingeid otsuseid vastu võtta,” rääkis Viltrop.

Ivo Mälli sõnul oli sõdurite jaoks tähtsaim leida endale magamiskoht, kus saaks ennast pesta – muu neid nii väga ei huvitanudki. “Tahtsid saada meie käest tavalist raadiot, et kuulda, mis Moskvas toimub. Kui Jeltsin pidas päeval pool kaks kõne, muutus olukord. Omavahelist sidet neil praktiliselt ei olnud, ainult sedavõrd, et said teada Pirita teletorni võtmise fiaskoga lõppemisest,” rääkis Mäll.

Mäll on meenutanud, et kui sõjaväelased said teada, et viibivad Tapa linnas, naersid nad ise ka. Tähtsamat Aegviidu sidemasti ei võetudki ära, kuna see ei paistnud suurele maanteele välja. Nende soov oli neutraliseerida raadioreleemastid, et telesaated ja raadioside kaoksid.

Kuigi sõjaväelased said aru, et on vales kohas, siis minema nad sealt ei kiirustanud, sest Tapal said nad pikutada ja ennast pesta ning taipasid ka ise, et pole mõtet lolli käsku täita. Õhtul kell 20.50 läksid sõdurid lõpuks Tapalt Mäo risti, et saada seal omadega kokku.

“Tapa ülevõtmine käis korra ka raadiost läbi,” meenutas Üllar Viltrop ja lisas: “Mäletan, et räägiti Tapa leivatehase ründamisest. Räägiti veel, et Tapa elektrivõrkudest olevat ülemus kadunud, mind olevat taga otsitud.”

“Ära minnes varastati siit binokkel ja igasuguseid läikivaid asju. Kantavad raadiojaamad viidi minema,” lisas Viltrop. Ka kõik pastakad, pliiatsid, šampoonid ja seebid olid läinud.

Allikad:

• Tapa muuseumi koduleht
• Andres Tohver, “Uksest Nõukogude sõdureid võrgurajooni majja ei lubatud”. Virumaa Teataja, 19.08.2023
• Aadu Jõgiaas, “Veretu võitlus Eesti eest 1991”. Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts, 2016