Maailma elektrivõrgud ägavad pinge all, püüdes sammu pidada andmekeskuste, elektrisõidukite ja taastuvenergia plahvatusliku kasvuga. Kogu seda energiavoogu peab aga siiamaani toetama sajandivanune tehnoloogia – jõutrafo. Nende seadmete kõige nõrgemaks lüliks on olnud isolatsiooni läbilöök, mis on ühtlasi seadmete rikete peamine põhjus. Mis oleks, kui lahendus sellele kriisile peituks hoopis loodusest leitavas kättesaadavas materjalis, mida on molekulaarsel tasandil täiustatud?

Enamik suuri jõutrafosid maailmas on vanemad kui 25 aastat, samas kui nende tavapärane oodatav eluiga on kõigest 30 aastat. Isolatsiooni purunemine läheb tarbijatele igal aastal maksma kümneid miljardeid, põhjustades elektrikatkestusi. Neis suurtes jõutrafodes kasutatakse valdavalt õliga immutatud jõupaberit (inglise keeles oil-impregnated Kraft paper ehk OIP). See on juba 1890. aastatest pärinev tehnoloogia, mis koosneb isolatsiooniõlisse kastetud tselluloosikiududest ning mille sisestruktuur moodustab kolmemõõtmelise mikromeetriste õlitaskute võrgustiku.