Kui tavaline tööjope pakub sooja, siis elektrikaare teele jäädes võib see osutuda töötaja suurimaks vaenlaseks. Elektritööde spetsialisti kaitseb õnnetuse ja ebamugavuste eest standardiseeritud ja mitmekihiline elupäästev turvis.

Elektritöödel ähvardavad kolm põhilist riski: elektrilöök, elektrikaar ning tule- ja suitsuoht. Elektrilöögi ehk pinge all olevate osadega otsese kontakti vältimiseks on vajalik isolatsioon ja spetsiaalsed dielektrilised vahendid. Elektrikaar kujutab endast plahvatuslikku leeki, mille vastu aitab vaid spetsiaalne kaarekindel riietus. Tule- ja suitsuohu korral, kus süttivad materjalid ja mürgised suitsugaasid tekitavad eluohtliku keskkonna, on kõige tähtsamad tulekindlad (FR – flame retardant) kangad ja hingamisteede kaitse.

Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnoloogia ja ringmajanduse instituudi professor Ada Traumann, kelle teadustegevusega saab tutvuda Eesti Teadusinfosüsteemis (ETIS), selgitab: “Elektriku töörõivaste nõudeid käsitleb standard EVS-EN 61482-2:2020 “Pingealune töö. Kaitseriietus elektrikaare termilise ohu eest” osa 2: Nõuded. Kusjuures tuleb arvestada, et EN 61482 märgistusega rõivas ei kaitse elektrilöögi eest! Antud standardi puhul räägime elektrikaare termilisest kaitsest ehk see peab kaitsma kandjat leegist ja kuumusest tuleneva ohu eest. Elektrikaare puhul võib väga lühikese aja jooksul tekkida äärmiselt suur soojusenergia. Kaitserõivas peab sellises olukorras mitte süttima ega soodustama leegi levikut ning vähendama kehale jõudvat soojusvoogu.”

Elektrikaar: 20 000 kraadi puhast hävingut

Euroopas, sealhulgas Eestis, on elektrikaare termilise ohu vastu mõeldud riietuse põhistandardiks EN 61482-2:2020 (rahvusvaheliselt IEC 61482-2). Kaitseriietuse testimiseks ja hindamiseks kasutatakse kahte peamist meetodit:

• Lahtise kaare test (Open Arc, IEC 61482-1-1), mis annab tulemuseks soojusenergia läbiväärtuse ATPV, EBT või uuema ELIM väärtuse ühikuga cal/cm² (näiteks 7,4 cal/cm²).
• Kasttest (Box Test, IEC 61482-1-2), mis liigitab rõivad klassidesse. APC 1 (Class 1) kaitseb kuni 4 kA lühisevoolu korral ning APC 2 (Class 2) pakub kaitset kuni 7 kA lühisevoolu korral.

Nõuded kaarekindlale riietusele on ranged. Rõivas peab olema tulekindel ja kuuluma Euroopa Liidu isikukaitsevahendite (IKV) määruse kõrgeimasse, III riskiklassi. Riietusel ei tohi olla volte ega avasid, kuhu kuumus saaks tungida ning kõik kinnitused – nööbid, tõmblukud, takjakinnitused – peavad olema kuumuskindlad ja kaetud.

Kaitse tagatakse vaid siis, kui rõivast vaadeldakse tervikuna. Professor rõhutab: “Rebimiskindluse ja üldise tugevuse tagavad ka rõiva tegumood ja tehnoloogia. Kaitse peab säilima ka õmblustes, taskutes, kinnitusdetailides ehk kogu rõivakomplekti ulatuses. Seetõttu testitakse üldjuhul kogu kaitse- või erirõivast, mitte ainult materjale.”

Kihiline riietumine: sinu isiklik turvis

Elektriku tööriietus peab vastama nii üldistele tööohutusnõuetele kui ka riskianalüüsile. Kasutada tuleb mittejuhtivaid materjale – vältima peab metallist detaile, mis võivad tekitada lühise või kuumeneda. Keha peab olema maksimaalselt kaetud, mis tähendab pikki varrukaid, pikkade säärtega pükse ning kinnist kraed.

Oluline on ka sobiv suurus ja istuvus: liiga avar riietus võib kaare korral leeki püüda, samas kui liiga kitsas piirab liikumist.

Riietuse tuumaks on aga kihilisus. “Sõltuvalt tööülesandest peab töörõivas kaitsma ka staatilise elektri, mehaaniliste vigastuste või halbade ilmastikutingimuste mõju,” märgib Traumann, “staatilise elektri kaitset aitab tagada materjal, milles on vähemalt 60% puuvillakiudu. Mehaaniliste vigastuste kaitset aitab tagada armeeritud vahekiht. Halbade ilmastikuolude kaitset tagab vihma- ja tuulekindel ülerõivas. Üldjuhul peetakse kaitserõivastuses oluliseks riietuda kihiliselt. Mitmekihilise rõivastuse puhul lähtutakse 3-kihilisuse põhimõttest: sisemine kiht, keskmine kiht ja välimine kiht.”

Kuidas need kihid täpsemalt töötavad?

• Sisemine kiht ei tohi sisaldada tavalist sünteetikat, mis võib kuumuses sulada ja nahka kahjustada. Sisekihi ülesandeks on juhtida keha niiskus järgmistesse rõivakihtidesse, jäädes ise kuivaks. Sobivaks materjaliks on õhuke villane soe pesu. Villasest kiust pesu imab niiskust endasse, ilma, et see tunduks kandjale märg, sealhulgas sidudes kehaniiskust vabaneb soojus. Vältida tuleb puuvilla, kuna see imab niiskust, jahutab keha ja takistab niiskuse edasikannet. Vill on ka raskesti süttiv, selle põlemisel tekib tavaliselt söestunud jääk, mitte sulav tilkuv materjal.
• Keskmine kiht tagab kehale soojuse ja kaitse. Näiteks on siin Traumanni sõnul sobilik vahekiht metalliseeritud polüamiidkangas, milles polüamiidkiud või -niit on kaetud hõbeda, vase või vase ja nikliseguse kihiga, mis kaitseb elektriväljade eest. Materjal peab olema tugev, mida tagab näiteks kanga ripstop kude.
• Välimine kiht: on riietuse kõige pealmine osa, mille põhiülesanne on kaitsta. See peab olema leegikindel ja ka rebenemiskindel. Näiteks meta-aramiidi (Nomex), para-aramiidi (Kevlar), modakrüüli ja puuvillakiu segud on tänapäeval üsna tüüpilised mitme ohuga kaitserõivastes. Selline kombinatsioon võib anda korraga leegikaitse, elektrikaare kaitse, tugevuse ja kandmismugavuse.

Lisaks kasutatakse sageli leegiaeglusti (FR) töötlusega kangaid, mis on üldjuhul puuvillased või puuvillasegused materjalid, mis on töödeldud kemikaalidega.

“Rõivastuse lisakihi eesmärk on pakkuda kaitset ilmastikuolude eest. Lisakiht peab olema tuule- ja veekindel ning säilitama isolatsiooniomadused ka niiskena,” lisab Traumann.

Mitte ainult riided: täiskomplekt kõrgepinge jaoks

Riietus on vaid üks osa elektriku kaitsekomplektist. Sõltuvalt töö iseloomust on kohustuslikud ka muud isikukaitsevahendid:

• Dielektrilised kindad (näiteks klass 00–4, standard EN 60903) otseseks kokkupuuteks pingestatud osadega.
• Kaitseprillid või näokilp (EN 166, kaarekindel), mis kaitseb silmi ja nägu termilise kiirguse ning lenduvate osakeste eest.
• Kaitsekiiver (EN 397) mehaaniliste löökide ja kaareohu korral.
• Dielektrilised jalanõud maapinnast isoleerimiseks.
• Kuulmiskaitse elektrikaare plahvatusega kaasneva tugeva helirõhulaine vastu.

Erilist tähelepanu nõuavad aga kõrgepingetööd. Traumann teeb olulise eristuse: “Siin tuleb eristada kahte asja: esiteks kaitse elektrilöögi eest ning teiseks kaitse elektrivälja ja elektrikaare eest. Elektrilöögi kaitse vastu saab kasutada spetsiaalseid isoleerkindaid ja muid elektriliselt isoleerivaid kaitsevahendeid. Pingestatud seadmetel töötamisel kasutatakse sõltuvalt töömeetodist spetsiaalset juhtivat ehk conductive clothing tüüpi rõivast. See moodustab koos teiste juhtivate komponentidega kontrollitud elektrilise süsteemi ja vähendab elektrivälja mõju rõiva sees. Standard IEC 60895:2020 “Live working – Conductive clothing” käsitleb selliseid rõivaid ning selle rakendusala ulatub kuni 1000 kV vahelduvvoolu ja ±800 kV alalisvoolu süsteemideni.”

Kaitserõivaste areng suundub üha enam paindlikkuse poole. Professor selgitab: “Kuid see ei tähenda, et üks ja sama ülikond kaitseb kõikide kõrgepingetööde ohtude eest. Kaitsevahendid valitakse töömeetodi, pinge, võimaliku rikkeenergia, elektrikaare riski ja riskihindamise alusel.”

Viimasel ajal on hakatud tähelepanu pöörama rõivaste modulaarsusele ja tööülesannetest lähtuvatele kaitseomadustele, mida töörõivas peab tagama. Modulaarne rõivas tähendab, et rõiva teatud detailid või osad on teadlikult süsteemina kavandatud ning neid saab funktsionaalselt omavahel kombineerida. Ta toob näite: “Näiteks rinnal, õlgadel või kaelal on teatud materjalist kaitsedetail. Või näiteks jopel on eemaldatav vooder, mis teatud juhtudel annab kaitse, aga alati ei pea kasutama. Ei ole mõtet tagada kõigile kalleid aramiidkiuga metalliseeritud kangast töörõivaid, kui tööülesanded seda ei nõua. Oluline on ka kihiti riietumine ja sobiva suurusega rõivad kandjale, kus kihtide vahel tekkivad õhukihid tagavad samuti turvalise keskkonna erinevate ohtude puhul. Oluline on siinjuures ka töötaja teadlikkuse harimine – ta peab oskama õigesti riietuda.”

Millal riietus oma elupäästva kaitse kaotab?

Isegi parim kaitse nõrgeneb aja jooksul. Puhtus ja hooldus on kriitilise tähtsusega, sest määrde-, õli- ja tolmujäljed vähendavad tulekindlust oluliselt.

Visuaalne kontroll ehk lihtsalt vaatamine võib aga olla petlik. “Kaitserõivast ei tohiks hinnata ainult selle järgi, kui korralik see välja näeb. Mõned kaitseomadused võivad väheneda enne, kui visuaalselt on midagi väga märgatavat,” hoiatab asjatundja.

Lisaks tuleb alati vaadata tootja poolt rõivale õmmeldud hooldusjuhendit ning muud asjakohast märgistust. Kaitserõivaste üldnõuded käsitlevad muu hulgas vananemist, ergonoomikat, suurust, ühilduvust ja märgistust, soovitab Traumann.

Kui halvim on juba juhtunud, peab reageerima konkreetselt: kui rõivas on olnud reaalselt elektrikaare või muu tõsise termilise sündmuse mõju all, ei tohiks seda lihtsalt visuaalse kontrolli põhjal uuesti kasutusse võtta.

Pese targalt või ohverdad kaitse

Kaitseomadused on võimalik täielikult nullida ainuüksi ühe vale pesupäevaga. Tööriideid tuleb pesta tootja juhendi järgi ning vältida pesupehmendajaid.

Professor hoiatab: “Kõige suurem viga on, et ei järgita konkreetse tootja hooldusjuhendit, kaitserõivast pestakse nagu tavalist tööriiet. Eriti problemaatilised võivad olla valed pesuained, liiga kõrge temperatuur, vale kuivatamine, keemiline puhastus või muud töötlused, mida tootja ei ole ette näinud. Näiteks võivad mõned kaitserõivad põhineda kiu enda püsival leegikindlusel, teised aga materjali viimistlusel. Nende käitumine hooldamisel ei ole sama. Seetõttu ei saa öelda, et kõik “leekiaeglustava” materjaliga rõivad tuleb pesta ühtemoodi.”

Kaitserõiva kaitseomadused ei kao tingimata vaid sellepärast, et rõivas on vana või mitu korda pestud. Paljud tänapäevased kaitsematerjalid on projekteeritud korduvaks kasutamiseks ja hooldamiseks.

“Eriti oluline on õli ja rasva teema – isegi kui kangas on leegikindel, võib sellele kogunenud kergestisüttiv saaste muuta selle oluliselt ohtlikumaks,” rõhutab ekspert, “siinkohal on oluline täpsustada, et “leegiaeglustav” ei tähenda “tulekindel” ega “kuumakindel ükskõik millises olukorras”. Näiteks ISO 14116 on mõeldud piiratud leegi leviku vähendamiseks väikese ja lühiajalise leegikontakti korral; kui tegemist on olulise soojuskoormusega, on vaja vaadata näiteks ISO 11612 nõudeid.”

Vale hoolduse vältimiseks on ettevõtetel võimalik lahendusi sisse osta. Traumann märgib: “Samuti ei tohiks määrdunud ja saastunud kaitserõivaid lihtsalt koos muu pesuga pesta. PPE hooldus peab olema korraldatud nii, et rõivas säilitaks oma kaitseomadused. Siinjuures on vast oluline rõhutada renditeenuse pakkumist, mida mitmed töörõivastega tegelevad firmad juba teevad.”

Uued standardid ja targad valikud

Eestis lähtutakse elektriohutuse korraldamisel SFS 6002-seeriast, mis põhineb rahvusvahelistel IEC standarditel. Enne tööde algust on hädavajalik läbi viia riskianalüüs, et määrata võimalik kaareenergia ja valida sellele vastav riietus. Turvanõuded ja standardid muutuvad ajas üha detailsemaks.

“Pigem on nõuded läinud täpsemaks ja standardid määravad ära, mida tuleb kaitserõival hinnata. Näiteks EVS-EN 61482-2:2020 “Pingealune töö. Kaitseriietus elektrikaare termilise ohu eest” tõi varasemaga võrreldes sisse ELIM-i, ATPV/EBT mõistete selgituse, täpsustas vahekihtide termilist stabiilsust ja õmblusniitide termilist vastupidavust ning märgistust,” selgitab Traumann standardite evolutsiooni. “Näiteks 2025. aastal avaldati IEC Technical Report 63491 “Live working – Guidance for end users for the selection of personal protective equipment against the hazards of an electric arc”, mis annab lõppkasutajatele juhiseid elektrikaarega seotud PPE valimiseks, kasutamiseks ja hooldamiseks. Suund on kaitsevahendite terviklikuma kaitse poole.”

Kui töötada regulaarselt pingestatud seadmetega või lülitustöödel, on soovitatav valida vähemalt APC 2 / 7,4+ cal/cm² tasemega komplekt koos vastava näo- ja käekaitsega. Kuid kaitseomadused ei tohi muutuda takistuseks igapäevasel töötamisel.

“Elektriku kaitserõivas on terviklik isikukaitsevahend, mille kaitsevõime tekib materjali, rõivakonstruktsiooni, õmbluste, kinnitusdetailide ja teiste personaalsete isikukaitsevahendite (PPE) õige kasutamise koosmõjus. Kõige olulisem on valida rõivas konkreetse elektriohu järgi ning hooldada seda täpselt tootja hooldusjuhiste kohaselt,” sõnab Traumann, “samuti on kaitserõiva ergonoomilisus oluline – see peab olema piisavalt kaitsev, kuid samal ajal võimaldama elektrikul ronida, kükitada, sirutada, töötada kitsas ruumis ja teha täpseid käeliigutusi. Kaitse, liikuvus ja termiline mugavus peavad olema omavahel tasakaalus. Seda toetab ka ISO 13688, mis käsitleb kaitserõivaste üldnõuetes muu hulgas ergonoomikat.”

Eksperdi viimane mõttetera võtab isikukaitsevahendite olemuse kokku: “Kokkuvõttes ei kaitse elektriku rõivas ainult elektri eest – see peab kaitsma konkreetse tööga kaasnevate riskide eest.”