Riigihangete jäik masinavärk on aastakümneid töötanud justkui vana diiselmootor, mis tunnistab vaid üht kütust – võimalikult madalat hinda. Nüüd on aga sündinud märgiline pretsedent, kus meie lõunanaabrid Leedus keerasid vana turuloogika justkui pea peale ja lisasid võrrandisse muutuja, millest siinpool piiri on seni vaid unistatud.

Leedu jaotusvõrk ESO tegi aasta alguses otsuse, mis viib Baltimaade riigihanked uude ajastusse. Esimest korda kaasati hankeprotsessi selge jätkusuutlikkuse mõõde. Uute tingimuste kohaselt põhines hankeotsus 80 protsendi ulatuses hinnal ja 20 protsendi ulatuses keskkonnakriteeriumidel.

See on samm, mis sunnib kogu piirkonna ehitus- ja taristusektorit peeglisse vaatama ning tõestab, et uues reaalsuses on globaalsel prügil ja tavalisel puidust kaablitrumlil ootamatult suur kaal.

Ootused riigihankele on muutunud

Kesksele kohale seati toote olelusringi süsinikujalajälje hindamine ehk EPD (Environmental Product Declaration). Praktikas tähendab see, et tootjalt nõutakse täpset ülevaadet oma toote kogu elukaarest ja reaalsest keskkonnamõjust. Hankes ei vaadatud enam mööda ka sellistest olulistest keskkonnateguritest nagu kasutatud materjalide päritolu, taaskasutus ja pakendid. Kaalukeeleks sai küsimus, kas pakendimaterjal on sertifitseeritud ning kas taarat saab päriselt tagastada ja uuesti ringlusse võtta.

“Aastaid on räägitud, et lisaks hinnale peaks hangetes arvestama ka jätkusuutlikkust, aga päris tegudeni pole jõutud. Leedulased on Baltikumis esimesed, kes selle reaalselt ellu viisid,” ütleb Prysmian Group Balticsi müügidirektor Tarvo Leppik. Tema sõnul annab see sündmus turule üheselt mõistetava signaali, et ootused riigihangetele on muutunud.

Hinnakasvu hirm on olnud asjatu

Iga uue nõudega kaasneb turul automaatselt hirm kulude kasvu ees. Tarvo Leppik tõdeb, et ka seekord kardeti esmalt keskkonnanõuete tingimustesse lülitamisest tingitud hinnatõusu, kuid tegelikkus maalib sootuks teistsuguse pildi.

“Konkurents ei kao kuhugi. Need, kes on seni olnud odavad, peavad nüüd lihtsalt veelgi efektiivsemad olema ning lisaks hinnale peavad ka muud kriteeriumid paigas olema. Lääne-Euroopas on sellised mudelid juba aastaid kasutusel ja hinnad ei ole selle tõttu tõusnud,” toob Leppik näiteks.

Ta on veendunud, et turg kohaneb kiiresti: “Loodetavasti annab see julgust ka teistele riigiettevõtetele. Oleme Euroopas näinud ka 60/40 jaotusega hankeid, kus keskkonnale pööratakse veelgi rohkem tähelepanu. Midagi ei ole juhtunud, sest turul on jätkuvalt piisavalt pakkujaid. Küsimus on pigem julguses see samm ära teha.”

Mida teha kaugelt tulnud pakendiga?

Ringmajanduse põhimõtted saavad sellistes hangetes elulise tähenduse, eriti kui vaadata suurtes mahtudes liikuvaid materjale. “Kaabel tuleb alati koos pakendi ja taaraga, aga küsimus on, mis sellest edasi saab,” selgitab Prysmian Group Balticsi ehitussegmendi tootejuht Raigo Viltrop.

Viltropi sõnul peitub probleemi tuum pikkades tarneahelates. “Euroopa Liidus on tootjal kohustus oma taara tagasi võtta, ent kui kaup tuuakse teisest maailma otsast ja pakend jäetakse siia, tekib sellest kohapeal prügi. Meie võtame oma puidust trumlid alati tagasi ja kasutame neid korduvalt,” räägib tootejuht, “see on vastutustundliku äritegevuse osa ning on selgelt arusaadav, et kui trumleid korduvalt kasutada, jääb osa metsa maha raiumata.”

See lähenemine on end numbriliselt tõestanud. Ettevõtte andmetel on Keila tehase trumlite tagastamise määr suisa 83 protsenti ja korduskasutuse määr ulatub 74 protsendini. Üht tugevat puittrumlit saab tootmistsüklis kasutada lausa kuni kaheksa korda.

Eesti areng on jäänud ebaühtlaseks

Kuigi Leedu on viimastel aastatel tõusnud Balti riikide seas jätkusuutlikkuse teemadel selgeks liidriks, on Eestis olukord vastuolulisem. Viltropi sõnul on Eesti väliselt roheliselt mõtlev, näiteks meie teeääred on prahist puhtad, ent kahjuks tagatubades ei ole asjad nii rohelised ning areng on jäänud ebaühtlaseks.

Seda pilti toetab ka 2025. aastal läbi viidud Siemensi ja partnerite äriökosüsteemi uuring, mille eesmärk oli kaardistada Eesti tööstus- ja taristusektori kestlikud arengusuunad aastani 2035. Tuginedes 23 intervjuule, kaasates esindajaid suurtest ja väikestest ettevõtetest, avalikust sektorist, akadeemilistest asutustest ning erialaliitudest, joonistus välja selge muster: ehitatud keskkond ja tööstus liiguvad küll ringmajanduse ja kestlikkuse suunas, ent tempo on ebaühtlane.

“Uuring peegeldas hästi seda, mida me igapäevaselt näeme,” nendib Viltrop analüüsi tulemusi kommenteerides, “ettevõtted on valmis ja liiguvad edasi, aga avalik sektor ei ole alati sama tempoga kaasa tulnud. Eesmärgid on olemas, aga nende elluviimine vajab rohkem järjepidevust.”

Tootejuht lisab, et suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele, eriti börsiettevõtetele, on keskkonnamõju süsteemne mõõtmine rutiin: “Meie jaoks ei ole see uus teema, meie liigume süsteemselt süsinikuneutraalsuse suunas ja oleme oma eesmärkidega graafikus. Küsimus on, kuidas avalik sektor ja teised ettevõtted sama tempoga kaasa liiguks.”

Jätkusuutlikkuse pikk plaan ei koosne ainult deklaratsioonidest, vaid ka tehnilistest detailidest tootmisliinidel. Prysmianis on see toonud kaasa selged numbrilised eesmärgid. Tootmisprotsessid tekitavad piisavalt soojust, mistõttu on juba üle kümne aasta olnud tootmishoone küte täielikult välja lülitatud. Kontoriruumides kasutatakse aga nutikat küttejuhtimist, mis aitab energiatarbimist vähendada. Elektrienergia pärineb taastuvatest ja süsinikuneutraalsetest energiaallikatest: sertifitseeritud hüdroelektrijaamadest ja tuumaenergiajaamadest.

Valgustus on Prysmianis täielikult üle viidud LED-lahendustele ja tootmishoones on järele jäänud vaid kolm diiseltõstukit, mis kavatsetakse 2028. aastaks asendada elektrilistega. Kogu kontserni laiemaks ambitsiooniks on saavutada täielik süsinikuneutraalsus 2035. aastaks. Lisaks on Keilas toodetud kaablil kolmanda osapoole kinnitatud EPD sertifikaat, mis teeb avalike hangete keskkonnanõuetele vastamise oluliselt lihtsamaks.

“Jätkusuutlikkus tähendab igapäevaseid otsuseid: kuidas me toodame, mida kasutame ja mida endast maha jätame,” võtab Raigo Viltrop teema kokku. “Nii ESO samm kui ka laiemad turutrendid näitavad, et muutus on juba alanud, kuigi kõik ei liigu veel sama kiiresti.”

Kui esimene samm on tehtud, hakkavad ka teised järele tulema ja see on kõige olulisem.