Euroopa Liidu kliimapoliitika põhieesmärk saavutada 2050. aastaks süsinikuvaba majandus püsib väga visalt, kuigi eesmärgi täitmiseks valitud süsinikukvootide kauplemissüsteem ETS pole seatud ootusi täitnud.

CO₂-börs käivitati eesmärgiga kiirendada fossiilkütustelt üleminekut põletusvabale, nn taastuvenergial põhinevale energiatootmisele. Algselt oli CO₂ tonni hind ligikaudu 2 eurot ning kava kohaselt maksimaalseks hinnalaeks 25 eurot tonn. Samal ajal eeldati Euroopa Liidus loodud börsisüsteemi laienemist üle maailma.

Tegelikkuses on hind jõudnud 100 euro suurusjärku ja finantsinvestorite osalemine on muutnud hinna volatiilseks. CO₂-kvoodi hind on üle kandunud tarbijale, õõnestades Euroopa Liidu liikmesriikide tööstuse konkurentsivõimet ja suurendanud tavatarbija energiakulusid. Samuti pole see, nagu algselt kavandatud, laienenud Euroopast väljapoole. Kõige tulemuseks on 2–3 korda kõrgem elektrihind Euroopas võrreldes Aasia ja USA-ga.

Sellegipoolest ei paista senine kogemus mõjutavat tulevikukavandamist – Euroopa Komisjon plaanib hoopis süsinikukvootide kaubanduse laiendamist soojamajandusele ja transpordile (ETS2). Saab näha, kas Euroopa Parlamendil ja liikmesriikide valitsustel jätkub analüüsitahet, mõistmaks kütuse ja energia hinnatõusu mõju majandusele.

Arvutuse järgi on Eesti kliimaeesmärkide mõju globaalsele keskmisele temperatuurile 2100. aastaks ligikaudu 0,000060 °C.

Euroopa kliimapoliitikas on kasvuhoonegaaside ekvivalent CO₂ heitetonnid ja nende vähendamise protsendid määravad keskkonnasõbralikkuse edukuse edetabelis liikmesriigi koha. Euroopa Liidu ja liikmesriikide CO₂ heite sihttaseme täitmine on samas eesmärk omaette, mis suunab täna suurtööstust ja energeetikat, kavandatav ETS2 aga juba ka toasooja ja transpordi valikuid. CO₂ heite suurus on keskseks kaalukeeleks energiaallikate ja -tehnoloogiate valikul ning investeeringute kavandamisel.

See on mõistetav, kui süsinikuheide on üks valikukriteeriumitest, kuid probleem tekib siis, kui CO₂ tonnidest või vähendusprotsendist saab tehnoloogia- ja energiapoliitika peamine otsustusalus. Heitetonn või vähendusprotsent kirjeldab vahendit, kuid ei näita lõpptulemust – selle mõju globaalsele temperatuurile, samuti kliimaeesmärkide täitmisel välditava kliimakahju suurusjärku, energiasüsteemi töökindlust ega mõju energia hinnale ja tööstuse konkurentsivõimele.

CO₂ hind jõuab kütuse, transpordi, kütte ja toasooja hinda, muutes kliimapoliitika inimese jaoks otseseks kuluküsimuseks. Sellepärast vajab kliimapoliitika peamine eesmärk ehk CO₂ heite vähendamine põhjendamist ja vastuseid: kui suur on eeldatav temperatuurimuutus, milliseid kliimakahjusid see aitab vältida ja kuidas suhestub ühiskonnale tekkiva rahalise koormusega.

Eesti elektrivarustuse investeeringute maksumus 2035. aastaks

Märkus. Väärtused pärinevad Kliimaministeeriumi koostatud ENMAK 2035 elektrivarustuse investeeringute majandusliku mõju analüüsi tabeli „Investeeringu maksumus 2035. aastaks” andmetest [36]. Sama tabeli järgi lisandub võrgu arendamisse ja välisühenduste loomisse kuni 2,4 mld € investeering [36]. Majandusmõju analüüsi tabelis on meretuuleenergia investeeringuna märgitud 0,0 mln € nii MIN- kui ka MAX-prognoosis [36]. ENMAK 2035 arengukava maksumuse prognoosis on meretuulepargid eraldi nimetatud võimaliku investeeringuna vahemikus 0–1000 MW, ühikukuluga ligikaudu 3 mln €/MW, mis vastab arvutuslikult vahemikule 0–3,0 mld € [5]. Seda võimalikku meretuule investeeringuvahemikku põhikulubaasis ei arvestata ning seda käsitletakse vajaduse korral eraldi tundlikkusarvutusena.

Seetõttu tuleb CO₂-põhine otsustus viia järgmisele süsteemsele tasandile. Pelgalt vahendina kasutatav CO₂ heitetonn tuleb siduda temperatuurimõju, kliimaeesmärkide täitmisel välditava kliimakahju ja keskkonnapoliitika rakendamisel tarbijale langeva rahalise koormusega. Kui kliimapoliitika eesmärk on kliimat mõjutada, tuleb näidata selle seos temperatuurimuutusega. Kui eesmärk on vähendada prognoositavast kliimamuutusest tulenevat tulevast kliimakahju, tuleb näidata, millist kahju välditakse ja milline on selle rahaline suurusjärk.

Selle otsustusküsimuse arvutuslikku poolt käsitleb Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledžis Ivo Okase kaitstud magistritöö.

Töös hinnati ja võrreldi, kas seni valikukriteeriumina kasutatav CO₂-heide annab energiaallikate, rohetehnoloogiate ja energiasüsteemi investeeringuvalikute hindamisel piisavat otsustusinfot. Magistritöö eesmärk oli arvutuslikult kontrollida CO₂ vähendamise mõju temperatuurimuutusele, kliimaeesmärkide täitmisel välditava kliimakahju suurusele ning seda, kuidas see suhestub investeeringuvajadusega.

Töös hinnati Eesti ja Euroopa Liidu kliimaeesmärkide mõju globaalsele keskmisele temperatuurile aastaks 2100. Arvutus keskendus fossiilkütuste kasutuse ja tööstusprotsessidega seotud CO₂-heitele. Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCF-i mõju sellesse arvutusse ei kaasatud.

Heite vähendamine seoti järjestikku temperatuurimõju, kliimaeesmärkide täitmisel välditava kliimakahju rahalise suurusjärgu ja investeeringuvajadusega. Selline järjestus võimaldab hinnata CO₂ vähendamise mõju mõõdetava lõpptulemuse saavutamisel.

Magistritöös võrreldi baasstsenaariumi arvutusliku võrdlusrajaga, kus Eesti või Euroopa Liidu CO₂-heide viidi 2050. aastaks nullini. Kuna kliimasüsteem reageerib heite muutusele viitega, hinnati temperatuurimõju 2100. aasta seisuga. 

Arvutuse järgi on Eesti kliimaeesmärkide mõju globaalsele keskmisele temperatuurile aastaks 2100 ligikaudu 0,000060 °C. Euroopa Liidu mõju on ligikaudu 0,017 °C.

Mudelarvutuse tulemuse suurusjärku kontrolliti eraldi kumulatiivsel CO₂-heitel põhineva suurusjärgukontrolliga, mis andis mudelarvutusega võrreldava tulemuse. Temperatuurimuutused näitavad arvutuses käsitletud heite vähendamise marginaalset mõju globaalsele keskmisele temperatuurile.

Euroopa Liidu puhul kasutati kliimaeesmärkide täitmisel välditava kliimakahju rahalise suurusjärgu hindamisel PESETA IV raamistikku. PESETA IV on Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse käsitlus, mille abil hinnatakse kliimamuutuse majanduslikku mõju Euroopas valitud mõjukategooriates. Nende hulka kuuluvad muu hulgas kuumuse mõju inimese tervisele ja suremusele, rannikualade ja jõgede üleujutused, põllumajanduse mõjud, põuad, tormid, metsatulekahjud, energiavajaduse muutus ja mõju ökosüsteemidele. See mõjuhindamise raamistik võimaldab hinnata, millise rahalise suurusjärguga saab Euroopa Liidu arvutatud temperatuurimõju võrrelda, kuid see ei ole kliimakahju vältimise lõplik tasuvusarvutus.

Töö arvutuse järgi vastab Euroopa Liidu temperatuurimõjule aastane kliimaeesmärkide täitmisel välditav kliimakahju koos suremuse arvutusliku rahalise arvestamisega ligikaudu 1,409–1,581 miljardit eurot aastas. Ilma suremuse rahalise arvestamiseta oleks see suurusjärk ligikaudu kolm korda väiksem.

Investeeringuvajaduse ja välditava kliimakahju suhe on ka soodsamas võrdluses vähemalt sada korda erinev.

Aastases võrdluses tuleb selle kõrvale asetada CO₂ hinnastamise majanduslik koormus. Warsaw Enterprise Institute’i (WEI) raporti järgi on praeguse ETS-süsteemi hinnanguline aastane kulu Euroopa ettevõtetele ligikaudu 46 miljardit eurot. Sama raporti järgi võib täielikult rakendunud süsteemi aastane koormus koos ETS2 ja tasuta kvootide kadumisega ulatuda ligikaudu 140 miljardi euroni aastas.

WEI hinnangut kasutatakse siin suurusjärgulise võrdlusena. ETS-i aastane kulu ja kliimaeesmärkide täitmisel välditav kliimakahju on eri tüüpi rahalised suurused, kuid nende kõrvutamine näitab poliitikavaliku majanduslikku kaalu. Praeguse ETS-süsteemi hinnanguline aastane koormus on välditavast aastasest kliimakahjust ligikaudu kümneid kordi suurem ning ETS2 rakendumise korral võib vahe ulatuda ligikaudu saja kordseks.

See ei tõenda iseenesest, et kogu kliimapoliitika oleks vale. Küll aga näitab see, et ainult CO₂ vähendamisega ei ole sellist koormust piisav põhjendada. Kui CO₂ heitkogusega kauplemise süsteemi aastane rahaline koormus majandusele ületab samale temperatuurimõjule vastavat välditavat kliimakahju mõnikümmend kuni sada korda, peab avalikkus teadma ja mõistma ka muid mõõdetavaid põhjendusi.

Eraldi perioodivõrdluses kasutati töös perioodi 2026–2100 püsitaseme diskonteerimata kliimaeesmärkide täitmisel välditava kliimakahju koondsummat. Selleks kujunes 30,9–118,6 miljardit eurot. Koondsumma tuletati aastase välditava kliimakahju põhjal, eeldades sama suurusjärgu püsimist kogu vaadeldaval perioodil. See ei ole aastane näitaja, vaid pikema perioodi lihtsustatud rahaline suurusjärk.

Sama küsimus tekib investeeringuvajaduse vaates. Magistritöös kasutatud Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmise investeeringuvajaduse kulubaas oli ligikaudu 13 320 miljardit eurot kuni 2050. aastani. Kui võrrelda seda perioodi 2026–2100 välditava kliimakahju vahemikuga 30,9–118,6 miljardit eurot, on investeeringuvajaduse ja välditava kliimakahju suhe ka soodsamas võrdluses vähemalt sada korda erinev.

Kui kliimapoliitika otsest temperatuurimõju ja sellele vastavat välditavat kliimakahju võrrelda CO₂ hinnastamise, vajalike investeeringute ja tarbijale üle kanduva kulukoormusega, vajab tehnoloogiate valikuotsus lisaks CO₂ heitetonnidele ka saavutatava temperatuurimõju, välditava kliimakahju, investeeringukulu, tarbijale kanduva kulukoormuse ning energiasüsteemi toime mõõtmist. Keskne küsimus on lihtne: kumb on rahalises mõttes suurem koormus, kas mõõdetava temperatuurimõjuga seotud kliimakahju või selle vältimiseks elektrisüsteemis vajalike ümberkorralduste investeeringute rahaline maht ning selle katmiseks loodud hinnastamissüsteemi ja kogukoormis tarbijale?

Eesti puhul on küsimus veelgi tundlikum. Eesti temperatuurimõju on magistritöö arvutuse järgi ligikaudu 0,000060 °C aastaks 2100. Sellise suurusjärgu mõju rahaline hindamine ei annaks sisulist lisaväärtust, sest nii väike temperatuurisignaal hajub globaalse temperatuuri loodusliku varieeruvuse sisse.

Seetõttu vajavad Eesti energiaotsused CO₂-heitest tuleneva globaalse temperatuurimõju kõrval selgelt mõõdetud lisapõhjendusi. Peame analüüsima ja vastama küsimustele, kuidas tagada energiajulgeolek, tehnoloogiate võimekus, taskukohasus ja hinnastabiilsus, lõppkokkuvõttes Eesti majanduse konkurentsivõime. 

CO₂ jääb üheks poliitika väljundnäitajaks, kuid tehnoloogia- ja energiapoliitika otsustusraam peab olema laiem. Kui üks mõõdik muutub otsustusraamis domineerivaks, tekib oht, et algne üldeesmärk taandub mõõdiku enda täitmisele. Sellisel juhul võib ühe näitaja võimalikult hea saavutamine toimuda teiste oluliste näitajate arvelt.

CO₂-heite kasutamine keskse või ülimusliku valikukriteeriumina võib seetõttu viia olukorrani, kus tehnoloogiate hindamisel jäävad tagaplaanile süsteemikulu, juhitavus, varustuskindlus, reservvõimsuste vajadus, võrguvõimekus, konkurentsivõime ja lõpptarbija kulukoormus. CO₂ kõrval tuleb süsteemselt hinnata mõju elektri lõpphinnale, juhitavale tootmisvõimsusele, varustuskindlusele, võrgukulule, energiajulgeolekule, kohalikule keskkonnale, konkurentsivõimele ja inimeste toimetulekule.

Kliimapoliitika ei vaja vähem mõõtmist, vaid laiemat, süsteemset mõõtmist. Arutelu keskne küsimus on seega, kas CO₂-heide annab rohetehnoloogiate valikul piisava otsustusinfo või peab see olema üks mitmest kaalutud kriteeriumist üldeesmärgi saavutamise raamistikus.

Hea energiapoliitika ei tohiks tugineda ainult ühele mõõdikule. CO₂ on üks näitaja, kuid ainult selle alusel tehtud otsused ei taga kestlikku energiavarustust, majanduse konkurentsivõimet ega energiajulgeolekut.