Me näeme ja tunnetame igapäevaselt tehnoloogiate arengut, mille eelduseks on vaba energiakasutus. Seejuures elekter juba on ja edaspidi muutub üha enam ühiskonna toimimise vajalikuks eelduseks, seda just tarbimisvajaduste katteks vajaliku võimsuse ja elektrivõrgu võimekusega.

Tänases geopoliitilises olukorras on  energiajulgeolek aga ka riigi julgeoleku tagamisel üks põhiline alustala. Sellepärast vajame kestvat, teaduspõhist, meie võimalusi ja globaalseid keskkonnamuutusi arvestavat energiastrateegiat.

Elektrimajandust  käsitletakse tavaliselt nn WEC-kolmnurga kontekstis: varustuskindluse, taskukohasuse ja keskkonnamõju tasakaaluna. Stabiilses poliitilises ja majanduskeskkonnas on energiastrateegia valikus kõigi kolme aspekti tasakaalustatud kompromiss põhjendatud. Kuigi nimetatud eesmärgid on oma olemuselt vastandlikud, annavad need samas kõigile osapooltele võimaluse “oma asja” ajada. Valitsuse otsused lähtuvad ajutisest poliitilisest konjunktuurist, investorid  investeerivad  sektorisse, kus hetkel rohkem toetusi, tarbijad maandavad otsustajate riskid kallineva elektri hinnaga.

Illusioon puhtast ja odavast elektrist

Eesti riik on käsitlenud kestlikku arengut peamiselt regulatiivse kohandumisena Euroopa Liidu raamistikuga. Energiapoliitika pole lähtunud optimaalsest sotsiaalmajanduslikust kulust ühiskonnale, tagamaks energiajulgeoleku ning majandusele konkurentsivõimelise  ja kodutarbijate sissetulekutele jõukohase hinna. “Eesti energiamajanduse arengukava 2035” (ENMAK 2035) ei fikseeri strateegilist fookust, vaid mõõdab investeeringute edukust CO₂ vähendamise  protsendiga ning loob illusiooni puhtast ja odavast elektrist.

Seda tehakse tänases ebastabiilses olukorras, kui toimub sõda Euroopas ja maailmamajanduse keerdkäigud sunnivad energiastrateegias valima fookust.

Meie elektrivaldkonna esmane prioriteet peab olema elektri olemasolu ja kättesaadavuse ning energiajulgeoleku kestlik tagamine.

Kuid just selle eesmärgi täitmise eeldus, sisemaine tootmine ja süsteemiteenuste arendamine pole olnud poliitikakujundajate süsteemne prioriteet. Tulemuseks on süvenev negatiivne elektribilanss, eelmisel aastal 38%, käesoleval aastal juba 38,7%.

Veelgi ohtlikum trend on talvise tootmise suurenev puudujääk, elektritarbimise kõrgperioodil suureneb defitsiit aasta-aastalt.

Elektri tootmine ja tarbimine (august 2026)

Allikas: Elering

Seniste energiapoliitiliste otsuste hind

Kümmekond ja enam aastat idealiseerisime Euroopa Liidu  elektriturgu, kus toodetakse seal, kus asub odav ja kättesaadav ressurss, meie ehitame välisühendusi ja saame seda tarbida.

Täna teame, et elektriturg toimib vaid stabiilses tavaolukorras ja ka siis on ülekandevõimsustel piirangud, tulenevalt riikidevaheliste ühenduste  läbilaskevõimest. Elektriturg ei toimi turuloogika kohaselt, vaid on poliitiliste otsuste võimendaja.   

Lisandunud on välisühenduste haavatavus, rääkimata kriisieelse või
-aegse seisundi riskidest.

Kuidas edasi?

Energiajulgeolekut peaksime käsitlema riigi julgeolekupoliitika ühe valdkonnana.

Edasiminekuks vajame tehtu ja seniste energiapoliitiliste otsuste analüüsi lähtuvalt  ühiskonna kogukulust.  Ühiskond peab teadma miks on meil 2030. aastaks seaduses fikseeritud  nn taastuvenergia 65% ja elektritootmisel 100% eesmärk, millistel eeldustel on see teostatav ja milliseks kujuneb prognoositav tulu või koormis  ühiskonnale. Sisustamist vajab ka ideoloogiline usk  puhtast ja odavast energiast, sest senine hinnalipik on vastupidine. 2020. aastal oli elektri börsihind 33,69 €/MWh ja koguhind 76,49 €/MWh,  2025. aastal vastavalt 82,93 €/MWh (tõus 2,46 korda)  ja 158,05 €/MWh (tõus 2,07 korda).

Börsihinnad 2025

Allikas: Elering

Poliitiline loosung “Rohkem tuule- ja päikeseelektrijaamu!” muudab turu veelgi volatiilsemaks, elektri börsihind võib küll väheneda, kuid lisanduvad süsteemi tasakaalustamiskulud ja subsiidiumid tõstavad elektri täishinda.

Üleinvesteerimine vähendab majanduslikult põhjendatud turgu, mis kandub hinnasurvena tarbijale, sest müüme tuule- ja päikeserohkel ajal odavalt ja vastupidises kliimaolukorras ostame kallilt.

Tuule- ja päikeseenergiaga toodetud elektri hind ongi odav, kuid hinnavõrdlus on asjakohane sarnase kvaliteediga kauba (elektri) puhul. Tootmiskulu pole mõtet võrrelda, hinna määravad lisakulud elektrisüsteemi tasakaalustamisel ja ilmastikust sõltuva elektrikoguse tarbimisvajadusele vastavaks tegemine ehk kogu elektrisüsteemi kulustruktuur. Tehnoloogiate hinnavõrdluses kasutatakse tootmishinda (levelised cost of electricity ehk LCOE), lõpphind tarbijale sisaldab ka tootmistehnoloogia integreerimiskulusid elektrisüsteemi (levelised full system cost of electricity ehk LFSCOE). Elektrisüsteemi kogukulul põhinev energiasisendi hind määrab  majanduse konkurentsivõime ja tegeliku energiajulgeoleku taseme.

Esmatähtis on seega elektrisüsteemi tervikkäsitlus. Energiajulgeoleku vastutus konkreetsele instantsile tuleb fikseerida ning vastutuse kandmiseks võrguarenduse, sisemaise tootmise ja süsteemiteenuste süsteemseks arendamiseks tuleb luua ühtne kavandamis- ja juhtimismudel.