Kui tavalised sisepõlemismootoriga autod heidavad liiga sügavast veest läbi sõites hinge, siis mida teevad kõrgepingeakuga elektriautod? Kas ees ootab elektrilöök ja häving?

Elektriautode ja vee suhe on täis müüte. Ühelt poolt kuuleb jutte autodest, mis suudavad vees hõljuda nagu paadid (nagu Cybertruck, ka Hiinas on tehtud mõned sellised), teiselt poolt kardetakse laadijat vihmasabinas puudutadagi. Aga kui sügavale võib elektriautoga tegelikult sukelduda enne, kui asi hapuks läheb?

Selgub, et tootjad on sellele ranged piirid seadnud ja nii nagu mobiiltelefonidel, on ka autodel oma IP reitingud (ehk vastupidavus niiskusele, veele ja tolmule).

Akupakk kui hermeetiline kindlus: mida tähendavad IP-reitingud?

Elektriauto kõrgepingesüsteem – aku, elektrimootor, inverter ja jämedad oranžid kõrgepingekaablid pole lihtsalt kuhugi kereplekkide alla peidetud, vaid peaaegu alati pakitud hermeetiliselt. Tootjad testivad neid rahvusvaheliste IP-standardite (Ingress Protection) järgi.

Enamiku kaasaegsete elektriautode (näiteks Tesla, BYD, Volkswageni grupi või Hyundai-Kia mudelite) akupakid vastavad standardile IP67 või lausa IP68. Esimene number „6“ tähendab, et korpus on tolmukindel. Teine number „7“ kinnitab, et aku talub staatilises testis ilma lekketa kuni ühe meetri sügavuses vees viibimist vähemalt 30 minutit. “8” puhul on veekindlus tagatud pikemaks ajaks ja sügavamal (sõltub ka tootja lubadusest).

Auto veomootorid ja inverterid jäävad tavaliselt vahemikku IP55–IP66, mis tähendab kaitset mistahes suunast tulevate tugevate veejugade eest, kuid mitte sukeldumise eest vee alla.

Lisaks valvavad süsteemi elektroonilised vahikoerad: kui isolatsioonitakistus langeb või andurid tuvastavad vähimagi niiskuse tungimise kõrgepingeahelasse, lülitab auto süsteemi millisekundite jooksul automaatselt välja. Seega pole vihmas, lompides ega autopesulas elektrilöögiohtu.

Kui sügavale tohib tegelikult minna?

Paberil kõlab ühemeetrine veekindlus pooleks tunniks uljalt, kuid reaalses liikluses ei muutu auto siiski allveelaevaks. Kuigi akupakk võib olla veekindel nagu batüskaaf, ei ole seda terve sõiduk.

Vesi leiab kiiresti tee salongi läbi uste tihendite ja kere ventilatsiooniavade, uputades madalpingeelektroonika, multimeediasüsteemi ja turvapadjamoodulid.

Mõned avalikud rusikareeglid eri keretüüpidele seavad väga konkreetsed piirid:

• Madalad sedaanid (näiteks Tesla Model 3): ametlik ohutu “kahlamissügavus” jääb sageli vaid 14–20 cm juurde (ratta teljest allpool).
• Linnamaasturid ja krossoverid: lubavad läbida 30–50 cm sügavust vett (umbes poole ratta kõrguseni ja enam või allpool ukseläve).
• Ekstreemsed maasturid: Tesla Cybertruck suudab spetsiaalses kahlamisrežiimis (Wade Mode) survestada akupaki ülerõhuga ja läbida kuni 81 cm (32 tolli) sügavust vett. Kuid ka see on mõeldud kiireks jõeületuseks, mitte pikemalt järve sukeldumiseks.

Kuldne reegel maanteel on lihtne: kui vesi ulatub üle ukse alumise ääre või sa ei näe läbi vee teepinda, ära sõida sinna sisse – see reegel kehtib võrdselt nii elektri- kui ka bensiinimootoriga autodele.

Cybertruck on tõesti üks vähestest elektriautodest, mis võib lausa ujuda:

Elektriauto vs. sisepõlemismootor: kes siis võidab sukeldumises?

Tavalises sügiseses üleujutuses on elektriautol sisepõlemismootoriga auto ees üks suur trump: sel puudub õhuvõtuava ja summuti. Bensiini- ja diiselmootorid tõmbavad sügavamasse lompi sööstes õhuvõtust silindritesse vett, mis toob kaasa kiire ja hävitava seiskumise (hydrolock). Elektriauto veereb sellisest kohast tavaliselt rahuga läbi, sest mootor ei pea töötamiseks õhku ahmima, kuid veekahjustused rikuvad ka selle auto kas üsna kohe või hiljem, kui lomp on liiga sügav.

Siiski hoiatavad eksperdid ja kindlustusfirmad: kui vesi tungib juba salongipõrandale ja leotab juhtmekimpe, kuulutatakse auto tihtipeale mahakandmisele kuuluvaks sõltumata sellest, mis tüüpi mootor rattaid ringi ajab.

Kuidas on lood laadimisega paduvihmas?

Koolifüüsikast mäletame muidugi hästi, et vesi ja 230 volti ei sobi kokku. Kas vihmas laadimisjuhtme haaramine on vene rulett?

Kaugel sellest. Avalikud laadijad ja auto laadimispesad ei sarnane kodusele pikendusjuhtmele, mida vannitoa põrandale visata. Need on rangelt ilmastikukindlad ja läbinud sõltumatud laborikatsed.

Laadimisotsikud peavad vastu pidama lausa tuletõrjevoolikust tulevale survejoale. Näiteks Nissan LEAF-i laadimise elektrisüsteem on sertifitseeritud taluma kuni ühe meetri sügavust uputust 30 minuti vältel.

Auto ja laadimisjaam alustavad voolu andmist alles pärast seda, kui spetsiaalsed juhtkontaktid on kinnitanud täieliku ühenduse ja turvalisuse. Nii kaua, kuni laadimispüstol pole pesas lukustunud, on klemmid pingevabad.

Suurim vaenlane: soolane merevesi

Kõige salakavalam oht elektriautole peitub aga soolases vees. Kui magevesi kuivab sageli ilma suuremate tagajärgedeta, siis merevesi sisaldab soolasid ja mineraale, mis juhivad väga hästi elektrit ning tekitavad agressiivset korrosiooni.

Soolane vesi võib akuelementide vahele moodustada mikroskoopilisi juhtivaid sildu, mis põhjustavad lühiseid tunde või päevi hiljem, viies aku termilise ahelreaktsioonini (thermal runaway) ehk iseenesliku süttimiseni. Pärast 2022. aasta orkaani Ian Floridas süttisid mitmed vee all olnud elektriautod just soolakahjustuste tõttu. Seega kui auto on sattunud sügavasse merevette, võib see muutuda viitsütikuga pommiks. Taoline masin tuleb parkida õue, hoonetest eemale, kuni pädev tehnik on andnud sellele ametliku kasutusloa.

Ka ei tasu unustada tootjate ja päästjate ühest seisukohta: olenemata sellest, kas oled kuulnud väiteid, et auto on piisavalt veekindel – ära sõida sellega üleujutatud teele.